Vabariigi aastapäev jätab mind külmaks
Ma elan Eestis ja üldiselt ei plaani kuhugi kolida. Kui kuulsin hiljuti intervjuud ühe Eestis elava välismaalasega, kes arvas, et paari aastaga on Eestimaa noortest tühjaks jooksnud, siis mina päris nii ei arva. Õigemini ma ei plaani Eestist lahkuda, sest ma ei arva, et kusagil mujal oleks parem.
Oma maal elada on kõige parem. Siin on oma keel ja oma inimesed. Muidugi ma ei ole mujal olnud, võibolla tunneksin end seal ka koduselt. Kuid Eestimaa metsad ja põllud tekitavad minus sooja tunde ja ma olen tõesti uhke, et räägin eesti keelt, mis on maailmas nii unikaalne.
Sellegipoolest jätab mind külmaks mu riik. Eesti hümn ei suuda minus tekitada enam peaaegu mingit emotsiooni ja vabariigi aastapäeva peale kehitan vaid õlgu. Mul on täiesti ükskõik.
Eestlased ei hoia enam kokku (või kas nad ongi kunagi kokku hoidnud), vaevaga loodud ravustunne on nii hapraks jäänud, et sellest on alles jäänud pigem mälestus või teadmine, et selline asi on võibolla olemas.
Ehk oleks võimalik tunda, kui keegi meile või meie ise kellelegi teisele vastanduks. Kuid Euroopa on n-ö me sõber, Venemaa jätab meid külmaks, tundub, et valitseb täielik apaatia ja institutsioon Eesti Vabariik on mittemidagiütlev.
Kui Eesti noored mehed peaksid veel kunagi sõtta minema, siis mina, kui oleksin mees, ei viitsiks millegi eest sõdida. Mitte et mul oleks ükskõik vabadusest, lihtsalt piirid on nii hägusaks läinud, et tundub, et vabadus on hoopis orjus. Mis mõte on vabadusel kedagi sõimata, laimata, tappa, hävitada? On see üldse mingi vabadus?
Kui ilmuks välja poliitiline jõud, kes seisaks põliste väärtuste eest nagu elu, perekond ning kaitseks Eesti põllumajandust ja oma tootmist, oleks see midagi selle vabaduse sarnast, mille eest oleks mõtet võidelda. Kahjuks asub Eesti aga nii Euroopa külje all, et vaevalt meil õnnestub sellist luksuks endale lubada, et toota ja majandada ise. Kas valdav osa eestlasest seda üldse tahaks või on neile olulisem vabadus käia McDonaldsis ja juua Coca Colat?
