Niisamuti meenub Marxi unistus ürgkommunismi kordumisest inimkonna uuel arengukeerul (anarhism + kõrgtehnoloogia). Ja möödunud sajandi lõpu poole õide puhkenud mütopoeetiline liikumine tõdeb, et kaasaja tsivilisatsioon ei kasvata noorukitest enam mehi ega paljudest tütarlastest naisigi, kuna puuduvad hõimukultuuris endastmõistetavad initsiatsiooniriitused, mis ärataks inimisiksuse arhetüüpseid osiseid ning kujundaks oivalist soolisust. Saksa kasvatusteadlased käivad kogemusõpet õppimas Aafrika pärismaalastelt, Põhja-Ameerika põliselanikud aga, asunud valgetelt tagasi ostma neilt minevikus anastatud maid, usuvad, et maailm ei pääse terve nahaga enne, kui kunagised vallutajad ei tule neilt elamise kunsti õppima.

Kiivas elu puhtmaiseid põhjuseid polegi nii raske mõista: töövahendite innukas täiustamine tekitas kuskiltpeale ülejäägi, mis äratas mõneski kihu seda omastada, mistap sündisidki rõhumisühiskonnad — riigid ja impeeriumid. Mõned teised kogukonnad seevastu loobusid tehnoloogilisest arengust teadlikult, säilitades kooskõla iseenda ja loodusega. Austraalia aborigeenid näiteks, keeldudes rajamast “taimede ja loomade koonduslaagreid”, on eneseteadliku kultuurina õitsenud siinmail väidetamisi juba 400 000 aastat!

Rõhumisühiskondade pealetung peegeldus ka religioonis, kus sügav rõõm olemaolust kesk Elu Püha Saladust asendus kannatuse kuulutamisega selle maailma pärusosaks. Elurõõm pagendati surmajärgsesse või siis peideti pärast paljuastmelist pühitsusteed saavutatavasse “valgustatusse”. Inimene kui liigiolend — tõdes Marx — omas mingitki arenguvabadust veel vaid valitseva klassi raames. Valitsejad, esitades omaenda ideoloogiat kogu tõe pähe, kuulutasid vaesuse ja õigusetuse Jumalast määratuks (nagu näiteks aarialaste veedades). Mitugi korda tõstab enese jumalanäolisust mäletav inimvaim selle vastu mässu, sh lunastususundites, mis kuulutavad kõigi inimeste võrdsust Looja ees — Kes nüüd aga inimesest kaugel-kõrgel väljaspool pesitseb, vajades mõnd ennastohverdavat vahemeest. Kristlus Läänes ja mahajaana-budism Idas olid vaevatute-koormatute hulkadele kosutavaks hingetoiduks, mis — nagu tõdes Ludwig Feuerbach — aitas neil neilt röövitud isedust vähemasti soovunelmaski kujutella. Lootus lõplikule tasule pidi täituma siiski alles taevas, kuhu religiooniloojad sõnakuulelikel armulikult pääseda lubasid. Mõnede mõtlejate, eriti David Icke`i arvates ongi tegu sihiteadlike väljamõeldistega inimese vaimseks orjastamiseks, samuti “Jaga ja valitse!”-poliitika teostamiseks. Piisab kokku klopsida mõned religioonid, ajada nende ajupestud järgijad omavahel tülli — ning käputäiel “valgustatutel” (illuminaatidel) polegi enam raske manipuleerida miljarditega. Tõsi, Icke’i järgi on pettusse kaasatud veel ka haridussüsteem ja materialistlik teadus. Neid kolme süüdistab too vandenõuteoreetik kahes surmapatus: inimkonnalt tema ajaloo ja inimeselt tema paljumõõtmelisse olemuse röövimises.

Religioossuse moondudes on kujunenud terved uued, inimkonnal parasiteerivad teadvuseväljad ehk egregorid, mis meelitavad eksinud hingi sõlmima endaga “lepinguid” mitmesugusteks sümbioosideks, mille hind inimpoolele aga on enamasti üks: kaitstuse eest tuleb maksta omaenda isiksusega. Pole sugugi juhuslik, et selle toimumise käigus on osast inglitest saanud deemonid; et elu üle on hakanud valitsema üha jäigem põhjuse-tagajärje seadus (käibele tulnud “karma” mõiste); et mõnest suvalisest veast on saanud surma väärt patt; et kultuurist välja on tõrjutud seksuaalsus, misläbi see salakaubana mandunud algeliseks ja inetuks; et surma ees on sündinud hirm ja et seda maailma ootab ees Jumala kättemaksuhimust tiine lõpp.

Nõnda on mitmetestki nn maailmareligioonidest saanud miljarditele teadvuselõks, mille vastu mässasid juba kristlikud gnostikud, kuid millest tõelise vabanemise esimesi märke võime tähele panna alles täna. Kui Jiddu Krishnamurti kirjutas ligi poole sajandi eest oma “Ainsa revolutsiooni”, tundus tema kõrgvedanta hetkeks küll sügavalt lummav, kuid oma ajastuvõõruses siiski võimetu kedagi tõeliselt vabastama. Samasse auku on astunud küllap hilisemadki vedanta-meistrid, kelle imestushüüe “Miks tahad vabaneda — kui oledki juba vaba!?” vihjas parimal juhul vaid sellele, kui lihtne ja loomulik tõeline õnn tegelikult on. Isegi zenist sai pigem kunstivool, estetism (lõpuks manerismgi) kui tegelik läbimurre. Võiks siis öelda, et kui võimuvankri ette rakendatud massiusundid lihtsalt lollitasid õnnetuid, siis siirad elitaarsed püüdlused moondusid — vähemasti Läänes — müstifikatsioonideks. Nad ei pakkunud tõelist võtit “teadvuse kvanthüppeks”. Isegi vaimsest mässajast OSHO, see Jeesusega võrreldud skandalon kaasajas, “modernne (seksi)guru”, kes nüpeldas oma satsangides halastamatult nii poliitikuid kui preestreid kui rahva tegelikke orjastajaid, ei suutnud kogu oma poeedigeeniusega tekitada enamat kui tormi veeklaasis. Kohati näib kogu Ida guruism vaatamata oma ikka veel püsivatele vaimsetele impeeriumidele end tänaseks ammendanud, “Ida Tarkus” läbi kukkunud. Et hakata (taas)taipama “valgustumise” lihtsat ja loomuldast sisu, tuli meil ära oodata üpris ootamatu “uute õpetajate” põlvkond: Vladimir Megre ja Anatoli Nekrassov (võibolla ka Vissarion) Venemaalt, Neal Donald Walsh ja Drunvalo Melchizedek (võibolla ka Ken Wilber) Ameerikast, David Icke Inglismaalt jt. Sellesse plejaadi kuulub geeniusi post-mitteklassikalise teaduse vallast, kes, alates juba oma pioneeridest — William James`ist ja Carl Gustav Jungist, pööravad oma uuringuis pilku aastatuhandete kultuurikogemuse poole.

VABADUS on kaasaja kultuuriheeroste võtmesõnu. Vabadus mitte ainult läbi uutlaadi sotsiaalse teadlikkuse, mida tänases suurkapitalivõimu vastases alliansis esindavad Maailma Sotsiaalfoorumid, vaid vabadus eeskätt läbi VABASTAVA MAAILMAVAATE tagasituleku, mis murrab välja aastasadu kestnud pseudoteaduslikust, pseudopedagoogilisest ja (pseudo)religioossest vanglast. Oleme täna tunnistajaks omamoodi metafüüsilisele revolutsioonile inimkonna teadvuses. Taasleides oma “hõimuloomust” küll “uues majanduses”, küll omakultuurile ja -usule suunatud juurteotsinguis jm, taasavastab inimene ühtaegu “kaotatud Paradiisi”. Sestap on kaasaja vabaduse apoloogia lahutamatu ühest teisest ununenud mõistest, milleks on — RÕÕM. Kui teaduspärast 1893 Chicagos religioonide maailmakongressil esinenud Swami Vivekananda väljendas mõtet a la “nimetada inimest patuseks on suurim patt”, siis tänast paatost võtab kokku mõtteke Anatoli Nekrassovilt: “Inimene ei ole sündinud kannatama. Inimene on sündinud õnne jaoks! ” Nõndaks oleme valmistatud rõõmust, meie elu olemus on kasvav rõõm lõputult lahtirulluvast loovast kogemisest. Ärgu aetagu seda segi lillelaste või usuäärmuslaste “vaimsusse põgeneva” rõõmuga, mis ei tea veel midagi omaenese ilust ega vastutusest. Vabastav rõõm sünnib tegelike lahendite äratundmisest. Nekrassov nimetab siin kolme võtmesõna: Armastus, Tarkus ja Loovus. Need pole filosoofi spekulatsioonid ega uskliku soovunelmad, pigem täiskasvanuea karged viljad. Lähematel aastatel VABADUS LÄBI RÕÕMU võidab tagasi kannatusest anastatud kuningriike, haarates kaasa ärkavate hingede hulki.