1. Araabia kevad. 2010. aasta detsembris pani end põlema tuneeslane Mohamed Bouazizi, kes vallandas sündmusteahela, mis kestab tänaseni. Kõigepealt algasid rahvarahutused Tuneesias, mis viisid president Zine El Abidine Ben Ali kukutamiseni. Rahutused algasid peagi ka Egiptuses ja pärast kuulsaid massimeeleavaldusi Kairo Tahriri väljakul oli sunnitud võimust loobuma ka sealne pikaaegne president Hosni Mubarak ning võimule tulid sõjaväelased.

Diktatuurivastased meeleavaldused algasid ka Liibüas, mis viis kodusõjani, millesse sekkus NATO. Oktoobris tabasid ülestõusnud kukutatud diktaatori Muammar Gadaffi, kes tapeti kahtlastel asjaoludel. Rahvarahutused haarasid vahepeal ka Jeemeni ja Bahreini. Meeleavaldusi korraldati Marokos. Aasta teisel poolel pöördus maailma tähelepanu Süüriasse, kus president Bashar al-Assadi väed on meeleavaldusi (tule)jõuga maha surunud. Uued rahutused puhkesid ka Egiptuses, kus sõjaväevõimuga rahulolematu rahvas taas tänavatele tuli.

2. Jaapani maavärin, tsunami ja Fukushima tuumakatastroof. 11. märtsil tabas Jaapani Vaikse ookeani rannikut ülivõimas 9,0-magnituudine maavärin, millele järgnenud tsunami pühkis maa pealt terveid linnu. Ametlikel andmetel hukkus ja jäi kadunuks umbes 19 000 inimest. Tsunami tagajärjel sai kannatada Fukushima Daiichi tuumaelektrijaam, mille reaktorisüdamed sulasid ja lekkis radiatsiooni. Õnnetust peetakse tõsiduselt teiseks pärast Tšernobõli tuumakatastroofi.

3. Euroopa võlakriis. Kõigepealt sattusid Kreeka, Portugal ja Iirimaa ning siis Itaalia suurte võlgade tõttu hätta, mistõttu tuli nende abistamiseks koostada kulukaid päästepakette. Suurde ohtu sattus ka ühisraha euro, mille päästmiseks loodi fonde. Euro saatus pole endiselt selge.

4. Osama bin Ladeni tapmine. 2011. aasta 2. mail ründas USA mereväe eriüksus SEAL Pakistanis Abbottabadis asuvat hoonetekompleksi, kus varjas end maailma esiterrorist Osama bin Laden. Al-Qaida juht tapeti kiire operatsiooni käigus ning tema surnukeha visati väidetavalt tundmatus kohas merre.

5. Anders Behring Breiviki massimõrv. 22. juulil plahvatas Oslo kesklinna valitsuskvartalis pomm, mis tappis kaheksa inimest. Mõne tunni pärast algasid Utøya saarel Norra tööpartei noortelaagris tapatalgud, mille käigus lasi paremäärmuslike vaadetega Anders Behring Breivik maha 69 inimest. Psühhiaatriline ekspertiis kuulutas Breiviki sügisel süüdimatuks.

Pettumused:

1. Euroopa tegevus võlakriisi lahendamisel. Vaatamata lugematutele tippkohtumistele, mis enamasti lõppesid hommikutundidel, ei suutnud Euroopa Liidu struktuuride ja liikmesriikide juhid Euroopat haaranud võlakriisile püsivat lahendust leida. Usk ühisrahasse kõigub tugevalt.

2. Mihhail Golovatovi juhtum. 14. juulil vahistati Austrias Leedu välja antud Euroopa arreteerimisorderi alusel KGB eriüksuse Alfa endine komandör Mihhail Golovatov, keda Leedu süüdistab 1991. aasta 13. jaanuari veretöös Vilniuse teletorni juures, kus hukkus 14 tsiviilisikut. Vaid 24 tundi pärast vahistamist lasi Austria Golovatovi aga vabaks, millele järgnes diplomaatiline tüli Leedu ja Austria vahel. Avaldati arvamust, et Austria andis Golovatovit vabastades järele Venemaa survele.

3. Võimetus hoida ära Anders Behring Breiviki massimõrva sarnaseid tegusid. Vaatamata sellele, et äärmuslikke seisukohti avaldavate isikute mõtteavaldused on internetis vabalt loetavad ning nende tegevus üsna avalik, ei suudeta seda tähele panna enne, kui on plahvatanud pomm või hukkunud kuulirahes kümneid lapsi ja noori. Ei aita ka rangem kontroll ühiskonna üle, sest sarnaseid tegusid leiab aset ka tõelistes politseiriikides.

4. Tänavarahutused ja rüüstamine Inglismaal. 2011. aasta 6. kuni 10. augustini toimusid Londonis ja teistes Inglismaa linnades rahutused, rüüstamised ja süütamised, mille ajendas Mark Duggani mahalaskmine politsei poolt 4. augustil Londonis. Politsei näitas oma võimetust märatsevate noortekampade peatamisel ja korra taastamisel. Paljud noored kurjategijad jalutasid kohtust karistuseta minema.

5. Venemaa parlamendivalimised ja Vladimir Putini kandideerimine presidendiks. 4. detsembril toimunud Venemaa parlamendivalimised näitasid küll vähenenud toetust võimuparteile Ühtne Venemaa, kuid tõid taas esile tuttavad valimispettused ja võimude ülbuse. Peaminister Vladimir Putini taaskandideerimine Venemaa presidendiks ei anna mingit lootust positiivseteks muutusteks, vaatamata üha häälekamalt tänavatele ilmuvatele rahvahulkadele.