Vaat kus lops — Iraak ei tahagi meid!

 (60)
Vaat kus lops —  Iraak ei tahagi meid!
Päevaleht/Pressifoto

Eesti riigikogu on juba heaks kiitnud Eesti vägede Iraagis viibimist pikendava eelnõu, aga iraaklased ise lükkasid võõrvägede staatust puudutava lepingu tagasi. Totras valguses paistab siinkohal muidugi Eesti parlament.

Sellal kui riigid üksteise järel vägesid Iraagist välja tõmbavad, püsib väike Eesti seal ikka nagu raudnael. Põhjendused, milleks see vajalik on, on muutunud aina nadimaks. Selge on see, et Eestile pole asi mitte Iraagis, vaid hoopis USA-s. Heade suhete nimel USA-ga on Eesti valmis Iraagis istuma kas või viimsepäeva laupäevani ja kui vähegi lastaks, siis kauemgi.

Üritus, mida meie koos USA-ga püüdlikult Iraagi missiooniks nimetame, kannatas valelike põhjenduste tõttu algusest peale. Väidetavalt otsitud massihävitusrelvi sealt ei leitud, vanglapiinamised häbistasid välissõdureid otsustavalt ning kohtupidamine Saddami üle lõppes kättemaksuhõngulise oksatõmbamisega. Kas pärast seda on maailm turvalisem paik, on usutava vastuseta küsimus.

USA uus president on lubanud vägede väljatoomist Iraagist kiirendada, ent kuidas see tal õnnestub, seda näitab aeg. Kuid isegi USA ametliku poliitika muutumine pole Eesti püüdlikule parlamendile küllaldane põhjus „missiooni“ sisuliselt menetleda. Senised pikendused on käinud aruteluta ja formaalselt, nii nüüdki. Oli koguni nii kiire, et läks isegi meelest iraaklastelt endilt ametlik kutse kätte saada.

Muidugi võib juhtuda, et Iraagi parlamendis põhja lastud eelnõu läbib valitsuses uuenduskuuri ja omandab viimaks ka seadusliku jõu, aga Eestile võiks juhtunu küll olla ajendiks viimaks ometi tõesti läbi arutada, mis me seal ikkagi teeme ja kui kaua. Praegu jääb juba mulje, et Eesti huvi Iraagis sitsida on oluliselt suurem kui iraaklaste soov meid seal näha.