Vaapo Vaher: Sotsrealism, mu arm

Käsi südamele — olen natsionalistliku meelelaadiga isend. See tähendab, et pean tähtsaks eesti keele ja seda keelt pruukiva rahvakillu säilimist läbi aegade. Samas hakkab mulle aina enam vastu meie avalikus sõnas visalt püsiv irevil ja parastav venevastasus. Mingi naiivne küüneviha, mis aina sugereerib, et mida sitemini nendel neetud venkudel sealpool piiri läheb, seda etem meile, eestlastele. Ehkki tegelikult on asi pigem vastupidi.

Ma ei kutsu üles kaotama valvsust idanaabri imperialistlike instinktide suhtes, need ei ole kuhugi kadunud ja ei kaogi küllap enne kui Venemaa on lagunenud veel kolmeks-neljaks väiksemaks riigiks. Sest mida suurem ta on, seda veelgi suuremaks ta saada ihkab. Ja mingi pragunemine selles monstrum-riigis varem-hiljem peab toimuma, sest praeguses hiigelmahus, üle kahe mandri laiutades ei suuda ta end igavesti valitseda. Ent see on juba omaette arutelu.

Meie naiivsus Venemaa suhtes võib avalduda kahte moodi: esiteks — me ei pelga teda enam, teiseks — me aina lõdiseme ta ees, arvates, et vene karu ainukeseks eesmärgiks siinilmas on kägistada Eestit. Selle viimasega kaasneb kõiksugu lapsemeelsust. Näiteks kui Venemaa sulgeb Eesti lihale oma riiki sissepääsu, kartes suu- ja sõrataudi, siis pasundavad meie lehed Vene sihilikult vaenulikust poliitikast Eesti vastu.

Mina ei adu siin mingit erilist vaenu, ka meie püüame end taudide eest kaitsta. Pealegi — kui Venemaale mingi loomaepideemia tõepoolest sisse pääseb, siis sealse kontrollimatuse ja korralageduse juures oleks see tõeline rahvuslik katastroof, mis viiks riigi selgelt huku äärele.

Ent okei. Jätame poliitika. Mulle tundub, et intelligentsem osa eestlastest tunneb süvenevat janu vene kultuuri järele. Juba ostetakse vene autorite raamatuid, Pasternak ja Venetška Jerofejev haihtusid lettidelt. Tulemas on vähemalt paar Pelevinit, olen kindel, et needki ei jää pikalt luituma. Eestisse asus tööle vene tippdirigent. Jne. Vene kultuur on võimas ja siinsamas meie külje all.

Ei tarvitse karta ka nõukogude nostalgiat. Minu meelest on sovetismi taastumine Eestis juba sedavõrd mõeldamatu, et võime kõnelda ka rahulikult nõukogude aastate omalaadi köitvusest. Kelle lapsepõlv või noorus jäi sinna, sel on palju kena meenutada. Halb hajub meelest, hea võimendub. Nii kord juba on siin maailmas. Isegi küüditatud meenutavad sageli Siberi-aastaid kui armsaid kadunud aegu.

Aeg on lõpetada ka vaen sotsrealismi kui jäleda ja totra kunstivoolu vastu. Ajaline distants on kärisenud nõnda suureks, et võiksime tollasesse kirjandusse suhtuda ilma krambita. Mida heidetakse sovetlikule kirjandusele harilikult ette? Seda, et lakeeriti tegelikku elu, võltsiti ajalugu ja propageeriti nõukogulikku ideoloogiat.

Noh, ja mis siis? Tänapäeval ei ole sel tähtsust, pole ju enam, mida lakeerida või propageerida. Nüüdseks on neisse raamatuisse jäänud vaid omalaadne sotsrealistlik päikseline poeetika, lapselik humanism, heade ja pahade üllas konflikt, usk kaunisse tulevikku. Küsin — kas Dumas-vanem oma musketäriraamatuis lakeeris tegelikkust ja võltsis ajalugu? Ilmtingimata. Kas see häirib ta teostes? Absoluutselt mitte. Samamoodi on ka sotsrealismiga, kui vaid suudame oma mälu vihast puhastada.

“Kuidas karastus teras” on minu meelest hea seiklusraamat ja Arkadi Gaidar suurepärane lastekirjanik. Toonased filmid näivad nukraina ja naljakaina. Nii nagu on nukker ja naljakas kõik, mis ajalukku vajunud.