Vaapo Vaher: Nautle, rahvas!

Aina kostab hädaldamisi, et nüüdses Eestis on raamat ülekohtuselt kallis. Või et nõukogude päevil oli kultuur kättesaadavam. Ja et seda va kultuuri olnud üldse siis justkui ohtramalt. See kõik on muidugi kipsistunud möggga.

Raamat ei ole praegu ebaloomulikult kallis. Vaata asja millisest rakursist tahes. Kaubahindade üldises kontekstis on trükiteosel veel kallinemisruumi. Hüva raamat on mitu korda odavam kui moodne kingapaar. Ehkki teame, et kingad rändavad peagi prügimäele, raamat võib üle elada põlvkondi. Enam-vähem samasugune proportsioon raamatu ja kingapaari hinna vahel kestis ka vene aegu. Ainult et, toona trükiti teoseid peldikupaberile ja Kommunaari kingad hoidsid mingit vormi vaid esimese vihmahooni.

Tõsi, toonase palga eest sai kolletavaid ja lagunevaid köiteid rohkem. Nii nagu jõledaid kingapaaregi. Ses plaanis oli siis kõik odavam. Ainult, et raamatuid valis siis meile partei ja valitsus, kõik ilmuv käis läbi jõhkra poliitilise ja moralistliku sõela, ilmsüütu ja totakas nõukogude inimene vääris vaid kontrollitud osa maailmakirjandusest.

Sovetlikus eesti ühiskonnas lokkas ennenägematu kultuuriline silmakirjalikkus, massiivne filisterlik keskklass mängis variserlikku kultuurijanu, ise värgist miskit taipamata. Prestiizhikaks sai karjana külastada riiklikke kunstinäitusi, seista modernistliku plätserduse ees ja õhata härdusest. Franz Kafka hiigeltiraazhis teostevalimik krabati poodidest välgukiirusel, suurem osa raamatutest müüdi leti alt, aga ikka jäi enamik tahtjaist ilma. Snobistlik mass jahvatas omavahel vaimustunult ikka kahvka ja kahvka, ent läbi luges austria neurootiku teosed vaid mõnisada tõsimeellast.

Nüüdki igatsetakse ikka veel raamatupoodi minna kohvriga. Ehkki enam ei pea krahmama pimesi kõike. Valik lettidel on silmipimestav ja haardelisem kui kunagi varem. Igaüks võib saada seda, mida tõepoolest vajab. Ja kui esimesel hoobil hind üle jõu käib, võib tarviliku köite jaoks raha koguda, palgast või stipendiumist või honorarist kõrvale panna, et asi ikkagi aja möödudes ära osta. Kunstlik defitsiitsus ei kiirusta enam takka. Turuseadused hoiavad teoseid müügil. Raamatust on taas saanud väärtus. Nii sisult, paberilt, polügraafialt kui kujunduselt. Raamat ei ole enam ideoloogiline relv. Kodused riiulid ei ole enam eksponeerimiseks, nüüdsed snoobid ja uusjõukad raamatutega ei edvista, rohkem vahitakse üksteise autosid.

Tõsi, pensionäril pole raamatupoodi asja. Tema endale raamatuostmist lubada ei saa. Ent mida ta näruse pooleteistkümne tuhande eegi eest ülepea endale lubada võib? Tema on kaubahindade loogikast kõrvale tõugatud ja mängust väljas. Tema ei kuulugi arenevasse sootsiumi. Hiljuti pensionile lisatud 50 krooni eest ei saa presidendi köidetud kõnesidki. Piiblist kõnelemata. Pensionärile kuluvad nüüd nõukogudeajal koju ahmitud raamatuhulgad marjaks ära.

Ülejäänuile on kultuuri aga praegu nõrkemiseni. Kunstigaleriisid on lugematu arv, kus näidatakse kõigile kõike: purgitatud sitajunnist maalitud roosideni, koera keppivast Kulikust kuni Köleri peisaazhideni. Ja muusikat kaigub kõigis zhanrites. Kui sovetiaegu pidid kohalikud peded Elton Johni kuulamiseks Piiterisse kihutama, siis nüüd sõidab muusik nii neile kui ka muile ise koju kätte. Nii et — nautle rahvas! Kui sa pole just paaria: prükkar või pensionär.