Uusi tahke Ivan Orava sündimisest

 (8)
Andrus Kivirähk
Postimees/Scanpix

ÜHE MEHE MUINASJUTT, TEISE MÄLESTUSED: Aarne Ruben huvitavast kirjanduslikust sidemest Vello Pekomäe ja Andrus Kivirähki vahel

“Ivan Orava mälestused ehk minevik kui helesinised mäed” mõjub siiamaani huvitavalt. Andrus Kivirähk lõi täiesti uut tüüpi teose, milles kuhjas palju tuntud muinasjututegelasi 1940. aasta sündmuste foonile. See oli kui ülepeakaela sooritatud hüpe ajaloolise absurdi ja groteski trapetsile. Lisaks kõigele olevat “Mälestused” saja Eesti elu mõjustanud raamatu hulgast 25. kohal.

Juunikuu riigipööre oli kogu sõjajärgsele põlvkonnale kibe üleelamine. 1965. aasta augustikuu (Rootsis ilmunud) “Eesti Päevalehes” numbrites meenutab omaenda elu kontekstis neid traagilisi päevi endise “Uue Eesti” reklaamitoimetaja Vello Pekomäe. Ja vaat too Pekomäe on just tegelane 1940. aasta tingimustest, kes oleks justkui äsja “Ivan Orava mälestuste” lehekülgedelt välja astunud. Paistab, et ta tuli otse raamatust, vaadakem-vaadakem!

Vaadakem jah!
“Venelane seisis avatud äriuksel vöiduka näoga ning andis revolvriga soldatitele märku. Siis viidi Vares juuksuriärisse…” (Pekomäe, 1965; “Eesti Päevalehes” tähistati toona muide kõik õ-d ö-tähtedega).
““Aga mina saan ikka peaministriks?” päris Vares. “Saad, saad,” lubas Säre. Vares läikis näost. “Kas mulle kroon ka pähe pannakse?” küsis ta.” (Kivirähk, 1995).
“Need olid kummalised, vöikad päevad tookord juunikuus. Töötegemisel ei olnud enam mötet. Köndisin ringi Tartu tänavail. Vene autovoore liikus köikjal. Parkidesse seati kinolinad üles ja seal näidati öhtuti tasuta filme Leninist, traktoristidest ja Tšapajevist. Oli vastik näha seda venelaste “kultuuritoomist” värisevate projektoritega ja plärisevate valjuhääldajatega.” (Pekomäe, 1965).
“Olukord Eestis ei teinud ühelegi patrioodile rõõmu, venelasi voolas katkematu sogase ojana üle piiri, ja vähe sellest, Eestisse oli hakanud saabuma suisa perversset rahvast, igasugu koerakoonlasi ja peninukke. Hiljem, kui ma Siberis vangilaagris viibisin, mõistsin, et tegelikult olin ma Eestis näinud Venemaa rahvaste paremikku. Aga 1940. aasta kevadel tundusid needki jälgid küllalt. Mäletan, kord oli terve Paldiski rong täis süsimustade karvadega olendeid, kes lõikasid küüntega klaasi ja sõid seda nagu vahvlit. Paldiskist tagasi pole neid nähtud tulemas…” (Kivirähk, 1995).

Pätsu küsimus
Mu isa oli tõeliselt sinimustvalge eesti mees, kes vihkas kogu hingest kommuniste-tiblasid-reetureid ja pidas oma eluõhtut täiesti ebaõnnestunuks, kui taipas, et need olid ka tärkavas Eesti Vabariigis tegelikult haaranud võtmepositsioonid. Ta imestas, miks meie poliitikud ei ole piisavalt Venemaale pinda käinud, et nõuda sellelt riigilt okupatsioonikahjusid. Ainult retsid teevad tõsiste asjadega nalja, oli tema printsiip. Ta pani oma seinale Pätsi, ja Kalevipoja pildi ning lipukese pealkirjaga “Eestlane olen ja eestlaseks jään.” Pätsi nägu oli pärast Magnus Ilmjärve uurimuse ilmumist küll kadunud, kuid ma veensin teda, et ühe ajaloolase uurimus ei suuda veel väärata kogu ajastu palgejooni. Siis ilmus “presidendi mõtlik pilk” (vt. Orav) endisesse kohta tagasi, ja nii see kestis, kuni isa ise oma elu jaoks olulistesse kohtadesse enam ei ilmunud…

Lastejutuloogika
Tõsised eesti mehed võtsid “Ivan Orava mälestused ehk minevik kui helesinised mäed” raamatu vastu nõuküsiva õlakehitusega. Nad teadsid, et Pätsi ja Laidoneri saatuses peegeldus õigupoolest tuhandete eestlaste saatus ega suutnud seepärast lõpuni mõista asjaolu, miks ütleb Laidoner Kivirähki pilaraamatus “ilma Julius Kuperjanovita olen tühi koht”. “Oraval” on ehtsaim lasteraamatu loogika, tekst töötabki peaasjalikult lapsemeelsete jaoks. Pahad on siin ikka väga pahad ja head on head. Paha on veniv, tinaraske, torkiv, pahatihti karvane, ärritav — sõnaga, tal on kõik negatiivsed omadused. See ei sarnane absoluutselt Felix Kotta populaarse lastepoeemi “Vaat, mis juhtus!” (1951) pahale, milles negatiivsus piirdub vaid mänguhoos kassikest togiva koeraga. “Helesinised mäed” on tagurpidi pööratud mustvalge stalinistlik skeem, meelega (ja meeleldi tehtud) ning nörritav.

Piuksuvad demonstrandid
“Tuli reede, 21. juuni 1940. Olime just vestlemas tänavanurgal kadunud kolleegi Harry Herman Puusepaga, kui mööda Vöidu tänavat Tartu Suurturule marssis imelik rongikäik. Selle ees piuksus improviseeritud ja mönest pillist koosnev pasunakoor ning järele köndis mönikümmend öige väljakutsuvalt viletsas riides inimest, kelle hulgast vöis ära tunda sakslase Andreseni Raekoja-taguse pätikörtsi kundesid.” (Pekomäe, 1965).

“21.juuni varahommikul hakkas Vabaduse platsile kogunema eriskummalist rahvast. Need olid riigikukutajad ja nende käsilased. Et suuremat summa kokku ajada, oli Ždanov andnud kõigile oma käealustele karmi käsu — keegi ei tohi tulla üksinda, igaüks peab kaasa tooma võimalikult palju rahvast. Ise võttis Ždanov miitingule kaasa tanki.
“Tank on parem igast inimesest,” kiitles ta. “Kui ma kunagi peaksin abielluma, siis tingimata tankiga!“” (Kivirähk, 1995).

No ütle nüüd, need kaks teksti on ju lausa teineteise peegelduseks! Kahtlane siiski, kas Kivirähk on Pekomäe teksti kunagi lugenud, aga selliseid tekste ilmus ju väliseesti ajakirjanduses kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel hästi palju ja miks siis ei võinud vana sepp nendest šnitti võtta.

Tekstides ühtib isegi piuksuvate (pro kräunuvate) nuhkide ja võõragentide motiiv. Pekomäe lehejutus piuksutab rongikäik “möne pilliga”.

Kivirähal seisab aga:
“Koos Nõukogude võimuga saabusid Eestisse ka nuhid. Küll neid oli palju! Pikki ja peenikesi, pakse ja lühikesi. Nad sagisid igal pool, piilusid möödakäijatel üle õla ja kandsid keelt. Kõige suurem nuhk, keda ma nägema juhtusin, oli viiskümmend meetrit pikk. Ta luuras maailmaruumi ning kirjutas pidevalt kaebusi, et Kuu peal ei austata Stalinit. Aga oli ka tillukesi keelekandjaid, need pugesid hambaharjale ja vahtisid sulle suhu. Mõni maskeerus imikuks, kräunus vankris, aga kui sa teda lohutama läksid, tõmbas sipupükstest fotoaparaadi ja jäädvustas su mikrofilmile.”

Hea kaob, halb läheb saba jalge vahel
Pekomäe ongi pseudo-Orav, ainult et mõistagi algeline ja vähevaimukas. Eelnevalt nägime, et Pekomäe oli vestelnud tänavanurgal “kadunud Harry Herman Puusepaga”. Aastaks 1965, mil Pekomäe oma teksti kirja pani, oli Puusepp juba manalamees. Ajaleheartikli sisemine loogika on, et Puusepp oli Rootsi pagulasringkonnas lugupeetud mees, kõik ju teavad, kes ta on ja et ta on nüüd kadunud, “üks vendadest me keskelt lahkund on”. Hea kaob, halb läheb, saba jalge vahel — see oli omane niihästi VP loole kui ka üldse pagulasmemuaristikale 1940. aasta pöördelisest juunist. Puusepp oli väärikas mees ja tema kadumisest on kahju. Aga need täitanud tolgused, kes ühes “möne pasunatörtsuga” “pätikörtsi” poolt tulid, väärivad vaid kadumist saba jalge vahel (vt. siinkohal eriti Pekomäe kirjutist 23. augustist 1965). Kui tuled “köva törtsuga körtsist”, siis Pekomäe teksti siseloogika järgi on see talumatu. Siis oled sa osake eesti rahva seas viimase poole tuhande aasta jooksul ikka elanud mustasaja (või peninukkide või koerakoonlaste) folkloorsest traditsioonist, mis on ristirüütlite ajast vabalt levinud 1940. aastasse.

Pätikörts ja pagulaspralle
Pekomäe ja Puusepp lahkusid 1940. aasta sündmustest inglise moodi, tviidülikonnas nagu Sherlock Holmes, ülisirge eestimeelse seljaga, käes ehk võib-olla EÜSi teklid. Nendest said pagulasringkondade suurkujud.

Vaadakem aga, kuidas lahkuti miitingule Raekoja tagusest pätikõrtsist: “Kõnekoosolekust suurt midagi välja ei tulnud. Lapsed kisasid, Semperi vanaema köhis. Neeme Ruusi kohaletoimetatud joodikutele lisandus Einar, täis kui pump. Ta kukkus pikali ja norskas nagu vedur. Kõigele lisaks sööstis ootamatult platsile keegi mees ja karjus: “Vares! Kus on naistearst Vares! Mu naisel hakkas halb!”
Vares vedas kaabu lõuani ja teeskles küürakat, aga mees tundis ta sellest hoolimata ära.”
Ja ikkagi on rahvasuu Pätsust ja Laidonerist palju enam laule loonud kui Johannes Vares-Barbarusest.