UUS: Intervjuu Pet Shop Boysiga!
Ei tule ühtegi meelde. Enamik neist.
Kas sa oled oma soojendusbändist midagi kuulnud? (Küsimus: Pats)
Ei ole.
Selleks on BrainStorm ja ta võitis Eurovisioonil 3. koha.
Ei, olid nad tõesti Eurovisioonil? Ma ei näinud esinemisi, aga nägin hindamist. Mul on meeles, et Eestil läks hästi. Igatahes palju õnne neile kolmanda koha puhul.
Kuidas suhtud sa Depeche Mode'i? (Küsimus: dave)
Meile meeldib Depeche Mode. Ma ei võta neid konkurentidena. Nad on mulle alati meeldinud. Kui ma olin 80ndate alguses ajakirjanik Smash Hitsis, läksin ma nendega koos tuurile ja kirjutasin nendest pika loo. Ja mulle meeldivad nende albumid. Mu lemmik on "Violator".
Kas te peate ennast trendiloojateks? (Küsimus: mrqs)
Ma ei usu, et see oli meie eesmärk, aga minu arvates oleme me seda mõnel alal olnud.
Nagu näiteks?
Minu meelest on näiteks mitmed ansamblid aastate jooksul PSB sound'i kopeerinud.
Nimetaksid sa mõned?
Ei nimeta. Ma ühtlasi arvan, et see viis, kuidas PSB on end esitlenud, on muutnud seda, kuidas teised end presenteerivad. Kui me 80ndate keskel alustasime, olid popansamblid väga happy-go-lucky. Chris ja mina oleme seos nende ansamblite ja hilisemate tantsuansamblite vahel. Me olime need, kes me olime. Me ei teeselnud. Ja isegi see, milline Chris välja nägi, leidis jäljendamist. Pesapallimüts, päikeseprillid, jne.
Kui te esinete teisipäeva õhtul Tallinnas, kas teie imago on võrreldes sügise Nightlife tuuriga muutunud?
Jah, see on teistsugune show. See on mõeldud vabaõhulavade jaoks. Laval on hiiglaslik videoekraan, peaaegu nagu kinodes. Kontserdil näitame palju filmimaterjale. Meil on kolm lauljat, veel üks klahvpillide ja üks löökpillide mängija. Chris ja mina muidugi ka. Me mängime ka uhiuut laulu "Positive Rolemodel", mida pole veel avaldatud. Eile õhtul oli meil selle tuuri esimene kontsert Jeruusalemmas ja see läks väga hästi.
Mida seal ekraanil siis näha saab?
Me tegime mõned filmid laulude taustaks, nagu "Suburbia", "West End Girls" jne.
Need on siis uued filmid, mitte vanade laulude videod?
On uusi filme, on projektsioone ja on ka mõned vanad videod, näiteks "Being Boring" ja "Se A Vida E", mis on mõlemad tehtud Ameerika rezhissööri ja fotograafi Bruce Webberi poolt. Me valisime need, sest nad läksid kontserdi vibe'iga kokku.
Kas teil on ka uued kostüümid?
Oi jaa, aga neid peab oma silmaga nägema.
Kas vastab tõele, et selle tuuri eesmärk on promoda jõulude ajal ilmuvat singlitekogumikku?
Ei see ei ole tõsi. Selle tuuri eesmärk on suvel lõbutseda.
Kas siis seda kogumikku ei tule veel?
Me pole veel otsustanud. See kogumik on vist küll EMI kalendris ära märgitud aga me pole veel otsustanud, kas me seda teeme. Ma arvan, et me ei tee. Ootame veel ühe aasta.
Oma karjääri alguses PSB eriti tuur ei teinud…
Me ei teinud üldse tuure!
Võib ka nii öelda. Ja kui te siis alustasite nendega, olid need väga kallid…
Nad on ikka veel väga kallid.
… aga miks te neid nii tihti nüüd teete?
Ma ei ütleks, et me neid tihti korraldame. Euroopas oleme me 90ndatel kaks korda tuuritanud, seda ei ole just palju.
Ma küsin sellepärast, et eelmisest aastast on Nightlife'i tuur nii värskelt meeles.
Mõnes mõttes on praegune tuur Nightlife'i turnee pikendus. Nightlife'i lava oli lihtsalt nii kallis, et me ei saanud seda igale poole viia. Nii et me jätsime sealt alles vaid kõige lihtsamad komponendid. Ühtlasi ei olnud lava mõeldud vabas õhus esinemiseks ja suvel tahad sa ju väljas olla, kas siis Eestis või Glastonbury festivalil Inglismaal. Meile meeldib tuuritamine. Ja kui sa enne küsisid trendide loomise kohta, tundub mulle, et meie turneed on olnud väga väga erinevad ja see on meie jaoks oluline. Ma usun, et oleme ainus ansambel, kellel on lavastaja palgal.
Kas te olete majanduslikult veel sama edukad, kui te olite 80ndate lõpul?
Sa pead silmas plaatide müüki? Müügiarv vist pendeldab kogu aeg üles ja alla. Aga PSB majandusliku edu tipp oli ilmselt 1987-1988. Nagu ka Madonnal. Aga me müüme endiselt palju albumeid üle kogu maailma, kuigi ilmselt mitte nii palju kui siis. Meil on ka uus kuulajaskond ja fänne uutes paikades üle maailma.
Kas see tuleb muutusest teie muusikalises stiilis? On sinu meelest teie stiil üldse muutunud?
Jah, on vist küll, aga järk-järgult. Kui näiteks panna "Please"i kõrvale "Nightlife". Aga PSBl on mõned püsivad elemendid, näiteks heli kvaliteet ja meie põhiline sound. Sa mainisid enne Depeche Mode'i, nemad on ka järk-järgult muutunud aga nad on endiselt äratuntavad.
PSB looming on minu meelest tegelikult veidi musikaalsemaks läinud. Ja minust on aastate jooksul ka parem sõnade kirjutaja saanud. Aga samal ajal on laulud ka lihtsamaks läinud, mitmed laulud kõlavad nagu punk-disco ja see on väga algeline sound. Minu meelest on oluline, et me ei hakkaks kõlama liiga nutikalt, mida me ka kerge vaevaga teha suudaksime.
Aga kui palju nende muutuste tõttu teie kuulajaskond vahetub? Kui palju uusi fänne juurde tuleb ja palju vanu fänne teist eemaldub?
Seda on raske öelda. Näiteks eilsel kontserdil Jeruusalemmas oli keskmine vanus minu hinnangul umbes 23.
Päris noor.
Päris noor jah aga pärast kontserti nendega rääkides selgus, et mõned neist on meid kuulanud sellest ajast alates kui nad olid kümne aastased. Aga näiteks Inglismaal on meie publik minu meelest palju vanem. Ameerikas on kuulajaskond rohkem gay. See oleneb paigast. Ja ka, kuidas nad meid vaatavad. Kui nad vaatavad meid olevikus, nii kuidas me praegu oleme, mis meile muidugi meeldib, või kui nad tulevad meid vaatama sellepärast, et me meeldisime neile siis, kui nad lapsed olid. Või tulevad mõlema pärast.
Kuidas sa suhtud sellesse, et paljud fännid süüdistavad teid kommertsialiseerumises? Kas see vastab sinu meelest tõele ja kuidas sa suhtud sellesse, et fännid teid üldse milleski süüdistavad?
Minu meelest muutume me vähem kommertslikuks. Me teeme popmuusikat ja popmuusika peaks populaarne olema. Meie eesmärk ei ole teha avangardistlikke plaate. Me teeme seda, mida me algusest peale teha oleme tahtnud - lugusid kirjutada ja laiendada popmuusika meediumi tuues sisse kindlaid stiile ja teemasid väljastpoolt ning neid populariseerides. Või kommertsialiseerides, kui sa nii tahad väljenduda.
Seda on raskem teha kui avangardismi. Viimast teha on väga lihtne. Väga head, kommertslikku popmuusikat aga väga väga raske. Läikima löömine ja detailide pärast muretsemine võtab palju aega.
Aga mitte liiga raske.
See meeldib mulle. See on väga rahuldav.
Mida sa Eestist tead? (Küsimus: tallinna tont)
Ma tean natuke ajalugu ja loen palju ajalooraamatuid. Ma tean, et Eesti oli osa Nõukogude Liidust alates Teisest Maailmasõjast. Ja enne seda oli ta mõnda aega suveräänne. Ja enne seda oli ta jälle osa Venemaast, vist. See on praktiliselt kõik, mida ma Eestist tean. Tallinn on vist päris vana linn, kas pole?
On sul siis äkki mõni stereotüüp Eesti kohta, kuna sa siin veel käinud ei ole?
Ei ole. Ma jumaldan Põhja-Euroopat sel aastaajal. Me oleme olnud umbes samal ajal Soomes. Teil on ju need pikad ööd…
Üks www.delfi.ee lugejatest tahab teada, milline on sinu arvates maailma parim klubi? (Küsimus: dr. wunderloom)
Minu kõigi aegade lemmik oli Area New Yorgis aga see oli aastal 1993. Mul ei ole praegu lemmikut. Mulle meeldis mitu klubi New Yorgis aga need ei ole enam nii head. Ja ma ei ole Ibizal käinud. Chris käib kogu aeg seal aga mina pole veel kordagi jõudnud.
Aga sa käid ikka veel klubides?
Londonis käin ma tavaliselt Heaven'is. Või Home'is või Fabric'us. Aga neid nimetaksid vist kõik. Mulle meeldiks, kui inimesed leiutaksid kogu ööklubi idee uuesti. Fabric on küll tore aga klubid võiksid radikaalselt muutuda.
Mis suunas siis?
Peaks kontsentreeruma keskkonnale, tegema selle võimalikult põnevaks, et muusika kõrval toimuks ka visuaalne stimuleerimine. Seda praegu ei juhtu.
Mina olen klubides käinud aastast 1973 ja fundamentaalselt ei ole vahepeal midagi muutunud (naerab). See muutus veidi selle reivivärgiga, kui inimesed otsisid uusi kogemusi extacyst.
Kui ma enne mainisin Area't New Yorgis, siis nemad näiteks vahetasid kõik oma dekoratsioonid iga paari kuu tagant välja. Neil olid kunstiinstallatsioonid, elav kunst. Minu meelest peaksid inimesed ootama klubidelt nii teatrit kui muusikat.
Nii et sina siis ei usu klubidesse tühjades tööstushoonetes ja mahajäetud tehastes?
Ei need mulle meeldivad, mulle meeldib, kui ei ole mitte midagi üritatud. Mis mulle ei meeldi on see, kui mõni klubi on haledalt püüdnud midagi ilusaks teha.
See oli vist Chris, kes kunagi ühes intervjuus tundis muret, et house-muusika on muutumas liigselt mainstreamiks. Mida sina arvad: kas on osa muusikast, mis peaks põranda alla jääma ja teine osa, mille peaks sealt välja tooma?
Undergroundi ei ole vist tegelikult enam. Selle eesmärk oli uute muusikastiilide arendamine aga ma ei tea, kas underground on alles, sest muusikud saavad tänapäeval väga populaarseks väga kiiresti.
Ja see on paha?
Jah, minu meelest küll. Ja tantsumuusika on tänapäeval hiiglaslik globaalne tööstus, mis mõnel meelest kipub minema. Tantsumuusika ei ole enam nii cutting-edge nagu ta kunagi oli, tantsumuusika on mõnes mõttes popmuusikasse suubunud. Endiselt tehakse muidugi häid plaate, aga minus ei ole seda endist põnevust, või lootust plaati ostes midagi uut avastada.
Kas disko on surnud? Kas punk on surnud? (Küsimus: um)
Disko ei sure iial! Seda võib ikka veel tänapäeva muusikas kuulda. Punk… on vist jah minu meelest surnud. Inglismaal on see surnud. Kui vaadata muusikat, siis see on jälle tööstus. Pungi põhiline moto oli loovus ja ideed äri vastu.
On mõningaid erandeid. PSB peab ennast mõnes mõttes pungibändiks, sest me teeme, mida meile meeldib teha hoolimata sellest, mis teised arvavad. See, kuidas me eelmisel aastal Nightlife'i turnee ajal välja nägime shokeeris alguses meie plaadifirmat. Nad pidasid seda jubedaks mõtteks. Aga me ei tee kõike selleks, et imekaunid välja näha, me püüame realistlikud välja näha. Ja see on päris punk.
Jälle üks küsimus ühelt internetisõbralt. Kes võidab jalgpalli Euroopa meistrivõistlused? (Küsimus: Kris)
Ma kujutan ette, et Inglismaa. Aga mulle ei lähe miski vähem korda.
Kas vastab tõele, et sa kirjutad laule oma kogemuste põhjal? (Küsimus: KDX)
Ei ole. Mõnikord ma lihtsalt kujutan midagi ette, mõnikord ma toetun sõprade kogemustele. Mõnikord on tõesti tegemist minu enda kogetuga.
Spetsiifilisemalt tunti huvi laulu "It's A Sin" vastu… (Küsimus: Dvorzak)
Sel ajal kirjutasime me Chrisiga laule ühe demo-stuudio keldris Londonis. Chris lihtsalt mängis seda meloodiat ja mõte lihtsalt tuli mulle pähe. Ilmselt on sel seos minu katoliikliku kasvatusega. See oli mõeldud natuke naljaka lauluna… Kuigi sel oli ka tõsiseid tasandeid… Aga igatahes kirjutati see väga väga kiiresti.
Mu ema ütles mulle, et esimene kord, kui ta seda kuulis, purskas ta nutma. Ta võttis seda väga-väga-väga tõsiselt. Aga mida vanemaks ma saan, seda tõsisemana tundub see laul ka mulle.
Kuidas su ema su bändi üldse suhtub? On ta ka fänn?
Ta on suur fänn. (Naerab.)
Mis sai teie kohtuasjast ühe teatava Inglise filosoofi vastu?
Me võitsime. See oli Inglise filosoof Roger Scruton, kes kirjutas raamatu "An Intelligent Person's Guide to Popular Culture". Seal oli osa popmuusika kohta, kus ta kirjutas, et on põhjust sügavalt kahelda, kas sellised bändid nagu Spice Girls ja PSB on väga seotud oma plaatide valmimisega. Ja siis samas lõigus mainis ta veel Milli Vanilli't, kes teatavasti tõesti oma plaadil ei laulnud. Me kirjutasime talle ja palusime tal oma vea pärast vabandada, mina arvasin, et ta pidas mõnda teist gruppi silmas. Ja nad keeldusid, me läksime kohtusse ja siis ta püüdis oma väidet tõestada. Aga loomulikult nad loobusid ja maksid meie kohtukulud.
Kui palju on sinu seksuaalne orientatsioon teie muusikat mõjutanud?
Ma ei oska öelda. Ei tea. Mulle ei tule pähe, mis mõju sel võib olla. Kas inimese seksuaalsest orientatsioonist oleneb see, milline muusika talle meeldib?! Ma ei tea, võib-olla tõesti.
On ju klishee, et geidele meeldivad muusikalid ja house vms. Ja see võib mingil määral isegi tõsi olla, sest mulle meeldivad muusikalid ja house (naerab). Aga mulle meeldib ka muu muusika.
Mis see "NYC Boy" video olema pidi? Kas see oli see, mida nimetatakse kitshiks või camp´iks?
See on ainus kord, kui me oleme teinud retro-kõlaga loo. See oli David Morales'e idee, ja me püüdsime kõlada natuke Village People'i moodi. Me kaasasime keelpillide arranzheerimiseks Vince Montana juuniori, kes tegi suure portsu diskoplaate 70ndatel ja 80ndatel nii et tema andis loole väga autentse disko-kõla. Ja mulle on alati meeldinud Studio 54 New Yorgis, mis oli suur ja kuulus diskoklubi hilistel 70ndatel ja kus käis Andy Warhol jt. Me püüdsimegi videos taas luua ühe kuulsa õhtu õhkkonda, mil Bianca Jagger pidas oma sünnipäeva. Ta sisenes valgel hobusel ja puha. Lisaks on seal pildikesi New Yorgist erinevatel ajajärkudel, seal on räppimist ja breikareid, seal on West Side Story ja seal on gängsterid. See on mõnes mõttes New Yorgi antoloogia.
Meie eesmärk ei olnud camp, vaid lootsime teha ühe ööklubiliku video. Meie eesmärk oli disko. Aga disko on muidugi veidi camp ja natuke kitsh ka (naerab).
Kui sa ei oleks muusik, kes sa oleks? (Küsimus: meq)
Ilmselt oleksin ma kirjanik. Ma ju olin kunagi. Aga mind kutsutakse nüüd, ma väga vabandan, aga ma pean minema. Kohtumiseni kontserdil!
