Uus indulgentsimüük alaku!

 (11)
Beebid mänguhoos
Corbis/Scanpix

Äri õitses, sest lurjuseid oli sama palju kui täna, aga erinevus oli selles, et kaagid uskusid jumalat ja kartsid põrgupiinu. Indulgentsikäive oli nii suur, et kerge raha lademed tegid katoliku preestritest uue ja juhtiva kurjategijate klanni. Silmakarjalik ja kiimaline katoliiklaste jõuk hävitati.

Saadikupuutumatus — pattude andeksand
Tavakurjategijad organiseerusid ja moodustasid ilmaliku valitsuse. Kuigi katoliiklased said kotti, ei kadunud indulgentsimüük kusagile. Koos võimutäiusega sai rahvas endale ka imevõime patte andeks anda, indulgentsist sai saadikupuutumatus. Kui sa erastad, vahetad maid, varastad kortereid, töötad koos vene šovinistidega ja rikud iga päev vähemalt viis korda põhisedust, on saadikupuutumatus sulle elu ja surma küsimus.

Nii on tänases Eestis saanud valijast indulgentsimüüja, kes paaraisajakroonise pensionilisa eest kurjategijatele kõik nende patud andeks annab. Ahnemad nõuavad küll läpakat, küll palgatõusu või koguni puhtamat keskkonda, aga kuna riigikogujate jultumus ulatub juba võõrriigi konstitutsiooni kehtestamiseni, siis on ka hinnatõus igati põhjendatud. Mida raskem roim, seda kallim indulgents.

Mammu pähe ja kogu laulupidu!
Paraku on tänapäevane indulgentsimüük vähemalt valija poolt sitane enesepettus. Kommivabriku grupeering maksab valijale valija enda rahast paar sotti, aga ainult suhkrutrahviga kühveldab kokku miljardi, kõik muud tehingud ja vargused veel sinna juurde. See kõik on arutamatagi selge. Mida ma tahan öelda? Ainult seda, et mina tahan ka patukustustus kirju osta.

Kui valitsusparteid võivad mõnesaja krooni eest keskmist eluiga kümme aastat lühendada, siis tahan seda ka mina teha. Ma tahan maksta paar sotti igale edgargerondile ja talle kümme aastat enne keskmist Eesti eluiga kuuli pähe lasta. Kui praegu on keskmise eestimaalasest mehikese eluiga kuuskend kuus aastat, siis kahe soti eest pean ma saama jahiloa, mille ettenäitamisel võin ma nii reformierekonna, rahvaliidu kui keskerakonna valijatele tina anda, juhul kui nad on viiskend viis aastat täis tiksunud.

Eluea lühendamine
Kuna eluea lühendamine on pikaajaline projekt, millesse on kaastaud nii sotsid, isamaa-respublika kui ka rohelised ja muud sarnased, siis võib ka neil pool nägu küljest pühkida — ilma et oleksin katoliiklasest pilusilmne CIA snaiper. Kui valitsus võib inimeste eluiga lühendada ja see ei ole massimõrv, võime seda ka mina ja sina, kui ainult selline mõte pähe kargab.

See meelelahutus on odavam kui safari ja inimese elu kümneka võrra lühendada on kapitalismi seisukohalt väga õige, pole vaja raukadele pinssi maksta ja kalleid karke osta. Inimese viimased eluaastad ei ole tootmise seisukohalt tähtsad, seega paneb riik nad kas või viie eeguga müüki. Turufundamentalistidele on kasulik isegi mulle tasuta püss ja džiip anda, sest ma korrigeerin looduse ebalojaalsusest tulenevaid anomaaliaid.

Ka lapsi on liiast
Aga vanakestest mulle ei piisa, nad liiguvad aeglaselt ja soiuvad vaikselt. Tahan tappa ka lapsi. Seegi teenus on turufundamentalismi seisukohalt ainult teretulud ja aitab vabaneda mitmetest seni needusena riigi omanike kukile veeretatud koormistest. Koolid, lasteaiad, sünnitusmajad, lastearstid, mänguväljakud, huviringid ja mis kõik — kogu selle raha saaks ju käruga kommivabrikusse vedada või Brüsseli arvele kanda.

Lastest vabanemise temaatika on riigile nii tähtis, et paari mittetöötava lapse kõrvade eest võiks maksta kümme tuhhi. Veel parem on aga maksta lapsekütile palka, see tuleb odavam kui vanemapalk, sest üks tubli jahimees või päeva jooksul parematele jahimaadele saata mitu klassikomplekti, aga ka kõige viljakam vanem ei suuda riigile anda üle pooleteise lapse aastas.

Esiteks vabaneb riigi kitsas omanikegrupp last tühjendusküttimise järel majanduslikest väljaminekutest. Teiseks avab laste likvideerimine tee tööjõu ohjeldamatule sissevoolule. Võõrtöölisele pole vaja mähkmeid ega tahvlilappi. Ta on tööline ja ori, muidu ei lasta teda riiki. Laste peale ei või aga kindel olla, neist võib kasvada humanitaar, invaliid või arst, kes riigi rahaga õpib, aga Norras ilget klotsi kokku ajab.

Kõige kohasem vahend on kuulipilduja
Iive ei taga tööjõudu, seega tuleb iibest loobuda. Sünnitajate tööluusid kaovad, orjakari loobub lastest, sest teab sest nende tapjatele makstakse hästi ja lasteaiani nad välja ei vea. Küti positsioonilt on laste augustamine väga lõbus, taob sitaks pappi sisse ja vanemad halavad nagu laulev revolutsioon. Aga see pole veel kogu rõõm. Kui saame sisse tuua meeletutes kogustes võõrtöölisi, kaob ära ka kohalik kultuur ja igasugune ilge isamaalisus. Kujutate ette, kui palju puhast raha neelab ainuüksi ooperikunst, teater neelab pool miljardit aastas. Võõrtööline räpib ise ja teenib sellega lisa, erinevalt filharmoonikust, kes on masendavaks koormaks.

Mõõdukalt peaks riik rahastama ka ravimatute haigete küttimist, märklaud otsaette ja haigla seina äärde, kui jahimehed kooli sõidavad, lasevad ka haigla juues pideme tühjaks. See on majanduslik ja kooskõlas meie praeguste tervisearengutega. Jahimees on ka kõige parem aidsiarst. Oli epideemia, põmm, põmm, põmm ja enam ei ole. Majanduslikult ja statistiliselt väga kasulik.

Milleks piinata lapsi, vanu, haigeid, kulturnikuid ja muid mittetöist kontingenti. Nende piinad tuleb lõpetada ja ma olen valmis selle nimel mõõdukalt pingutama. Öelge, miks ma ei või riigi poliitikat ellu viia selleks kõige kohasema vahendiga — kuulipildujaga. Kõigepealt saadikupuutumatus ja siis piisavalt laskemoona.