Peaministri majandusnõunik Kersti Kaljulaid nendib eilses Äripäevas aga, et iga poliitiku kohus on teha konservatiivne otsus ja mitte kuulata üksnes äriliselt mõtlevaid inimesi.
Tehingu vastu on eilse Postimehe andmetel ka president Lennart Meri. Eile saatis president ka vastavasisulise kirja peaministrile. President avaldas juba vabariigi aastapäeva kõnes oma kriitilist suhtumist Narva Elektrijaamade erastamiskavadesse, «mis ei vaata piisavalt strateegilistesse kaugustesse ja võivad probleemide lahendamise asemel probleeme tekitada».
Eksmajandusminister, Tallinna Tehnikülikooli professor Jaak Leimann kinnitas Äripäevas, et tehingu vastu võib olla ka kogu Euroopa Liit, kes varjatult selle nimel ka tegutseb. Neile teeb meelehärmi see, et erastajad ameeriklased on.
Vastu oli veel akadeemik Endel Lippmaa, kes kardab, et NRG võib hiljem (kui raskused tekivad) elektrijaamad Venemaale müüa.
Ja tehingu vastu oli Eesti Energia ning neid nõustav McKinsey. Eesti Energia saatis üleeile peaminister Mart Laarile ja presidendile kirja, kus McKinsey analüüsile toetudes peab Narva Elektrijaamade müüki neile kahjulikuks. Seda eriti ajal, mil ühinemisläbirääkimised Latvenergoga on lõpustaadiumis.
Kui NRG Narva Elektrijaamad endale saab, on EE kohustatud 15 aasta jooksul ostma enamiku Eestis tarbitavast elektrist Narva Elektrijaamadelt. Ja seda kindlaksmääratud hinna eest, mis tohib kõikuda 0,43-0,49 ja poole sendi vahel kWh eest. See on kõrgem hind, kui EE prognoositud vabaturuhind. Ja NRG nõustus algseid kohustusi leevendama. Nii või teisiti mainis EE, et nad võiksid ka ise Narva Elektrijaamu renoveerida. McKinsey andmetel on EE’l järgmise kolme aasta jooksul 6 miljardi krooni eest investeerimis-power’it.
Siit lõpuks hakkab ka välja tulema ka tarbijat, klienti, meid puudutav. Eestlasi huvitab eelkõige see, kui palju peab ta elektri eest maksma. Milline firma kõige odavamalt pakub? Milline energia üldse kõige sobilikum on?
Näib aga, et Narva Elektrijaamade erastamine kujunes puhtpoliitiliseks otsuseks. Sest erastamist pooldas valitsus, konkureeriv konsultatsioonifirma Schroders ja maagiline tähekombinatsioon USA (väidetavalt hoiavad Ameerika investorid hinge kinni, et näha, kas neil tasub oma õnne proovima tulla).
Kas kuskil jookseb piir selle vahel, mida Eesti riigil pole mõtet omada (mõni mõis, mõni telekommunikatsiooniettevõte) ja mis peaks riigi omaks jääma (elektri- ja veega seotud ettevõtted näiteks)? Ja mõni asi võiks riigi omaks jääda ehk ka seepärast, et see võib tulusaks osutuda? Ja millest tuleneb seisukoht et ilma enampakkumiseta tekkinud kosilane haldab jaamu paremini kui Eesti riigi poolt palgatud profid seda teeksid?
Kellest ikkagi otsustas meie sõltumatuid otsuseid tegev valitsus sõltuda? Täna tundub, et nad ei lasknud end loksutada ei McKinsey’st, ärimeestest, presidendist ega Euroopa Liidust. Rääkimata eestlastest.
