UUS EESTI 20, 2. lugu. Tõnu Eevere: Isiklikud 20 aastat. Eestis

 (49)
UUS EESTI 20, 2. lugu. Tõnu Eevere: Isiklikud 20 aastat. Eestis
Раквереский замок

Pagan seda nüüd teabki, millest alustada. 20 aastat tagasi sain 50-seks ja mulle jääb erksa mälestusena ikka meelde, kuis mul "lubati" ilma talongideta välja osta kast viina, veini, konjakit ja šampanjat.

Kuivõrd see nüüd otseselt Eestisse puutub, kuid tollal see nii oli. Peol osalesid nii meesõpetajad, dire kui ka minu malesõbrad. Loomulikult käis sellega kaasas ka "poliitiline diskussioon", kuigi jah, ega midagi tõsist ehk polnudki.

Olin täiskasvanute õppes populaarseim isik, nagu seda olid kõik katlakütjad koolides, kes me osalesime haridustöötajate ametiühingu kaudu nii spordivõistlustel kui ühiskondlikus esindatuses.

Mina niisiis maleolümpial, koolihoone remondil, oma kooperatiiviga, kui ka kooli "enesesäilitusvõitlusel" - lagunevas/reformitavas haridussüsteemis. Üheks ekstreemseimaks väljundiks oligi ju minu poolt algatatud RR rühma loomine, mille tegutsemise ja liikmete anonüümsuse ma tagada lubasin. Nimelt anonüümsus oli see, mis meelitas mulle mandaadi andma - ja ainsa avaliku tegelasena ka tegusid nõudma - nii edumeelseid õpetajaid kui ka (sellega seotud KGB rühma). Viimased said sellega ka mingi enesemääratluse selles poliitilises sasipuntras! Rühmal olid (2 aktuaalset ja 1 strateegiline) nõuded: Kooli püsimajäämine; AAK-de ja erikoolide kaotamine. ; ning Eesti suveräänsus.

Kahjuks ei soostunud kohalik (Rakvere rajooni RR juhtgrupp, eesotsas Edgar Savisaarega) absoluutselt "laskuma" konkreetsete ülesannete tasemele: neil oli liiga palju tegelemist Võimuhaaramisega, -võitlusega ja ... kogu RR parteistamisega. Tollal oli ju veel kaks jõudu, mis olid alternatiiviks Rahvarindele: kindral Kalugini käsul EKP "põrandaalune" nn. Tööpartei ja Eesti Komitee. Esimest kureeris akadeemik Endel Lippmaa, teist aga hr. Tunne Kelam. /Kõik need organid tegutsesid aktiivselt Rakvere EKP parteikomitee ruumides!/

Kas või kuivõrd minu isiksus neid "võitlusi" küll mõjutas, ei oska öelda. Mäletan vaid, et näiteks sm. Väljas mulle küll hea meelega sõna ei andnud, kui ta käis siin "kohalikke" instrueerimas. Käisin ka Tallinnas - Enn Tartot toetamas ja nii mõndagi veel. Alati andsin oma rühmale kirjalikult aru (kooli seinal).

Minu tõsised kahtlused RR parteistumises said kinnituse, kui minu volitusi ei arvestatud sellel nn. RR "kongressil" - ja mind tänavale pukseeriti: mul puudusid oma rühma liikmete isikuandmed (ja meelsus-kirjeldus!?).

Möödus 5 aastat, kui koolimaja katlamaja automatiseeriti, ja mind polnud enam vaja. Nii vana aga enam tööle ei tahetud. Olid küll mõned tööandjad, kes aga nõudsid "musta tööd ja palka", viimast seega niisiis küll sandikopikate eest. Oskustöölised olid surutud häbivääses alanduses kerjuslikku olukorda, selleks et uus-rikkad saaksid nende tööviljast tekkivad ülikasumid endi taskusse toppida.
Enamus neist, alandatuist, teevad siiani välismaal tööd. Nii et tegelikku selle põhjust otsida mingeis "maksudes" - on ebakompetentsuse ääretu vohamine, nii populistlikus ajakirjanduses kui ka poliitikas. Noored aga on uhkemad - ja ei lubagi endile näkku hirnuda - piir on vaba.

Nüüd "põen" aga juba üle 10 aasta "enneagset vanadust", niikui kirjas mu pensionitunnistusel. Tjah, ka kartulikoori tuleb närida, kui lapselapsed nälga kipuvad jääma. Rakvere "hoolekanne" on ju miljoneid "kokku hoidnud" - sots-toetusi! On ehitatud uhked haldushooned ja koguni promenaad, millel vanakesed tatsuda tohivad. Käimaks läbi kõik äraarvamatult paljud kauplused - otsimaks odavamat, olgu siis riknemisohus toitu või latsile rõivaid.

Võib-olla oleme, eite-taati, liig kaua elanud? Ma mõtlen, et ikka arvasime kunagi võimaliku endi kristlikeks matusteks, kuid näib, et sedagi ei saa: KOV-id võtsid viimasegi matusetoetuse ja surnuaiad erastasid maa. Kas me nukrutseme? Vahel ikka. Kuid minul avaldub see enim ehk "naljadena" delfis või facebook`is. Harva, kui kurvastus vihana välja paistab, valusalt haavates, sageli asjakohatuid inimesigi.

Lootus aga ON.

On lootus, et 30 aasta pärast saab Eesti ühiskond tagasi oma haavatud meelerahu; taastub perekonna tavaõigus; ja rahvas asub juhtima oma riiki. Sest nii ajaloolises kui akadeemiliseski taustas on teada: ühiskondlik ahistatus ei parane, enne kui on hukkunud ahistajad, personaalselt. Venemaal näiteks 70 aastaga, meil poole sajandiga.

Delfi korraldab ajavahemikus 23. juuni — 20. august 2011 iseseisvumise taastamise järgsest perioodist kõnelevate lugude kogumise kampaania “Sellise Eesti me saime”. Lood peaksid olema vähemalt 2000 ja maksimaalselt 4500 tähemärgi pikkused ehk 1-2 masinakirjalehekülge pikad. Parimad lood avaldatakse vähemalt kord nädalas Delfi arvamusrubriigis. Kõige parema loo valivad hääletusel Delfi lugejad. Saada oma lugu aadressile arvamus@delfi.ee märkusega “Uus Eesti 20”.