Uues Vikerkaares: Kohustus unustada

Viimasel aastakümnel on räägitud tüdimuseni mälupoliitikast, mälestusmärkidest, kohustusest mäletada jne. Aga mäletamine saab olla ainult valikuline ja toimib igal juhul unustuse taustal. Me mäletame midagi üksnes seetõttu, et unustame midagi ära.

Jorge Louis Borgesel on novell Funesist, poisist, kelle täieliku mälu hinnaks oli üldistusvõime täielik puudumine. Tõsielulised kaasused on näidanud, et Borgesel oli õigus: on teada ajurikkega inimesi, kellel unustamisvõimetus on just samal moel seotud abstraheerimisvõimetusega. Nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil on unustamine vajalik ka loovuse tingimusena, selleks, et teha uut algust ja alustada puhtalt lehelt. Kuid praegune ajastu unustamisvõimet ei soosi – üha enam kuritegusid kuulutatakse aegumatuks, rahvastevahelised vaenukirved kaevatakse üles ja kärnad kooritakse haavadelt. Ka jäljed meie noorustobedustest jäävad alatiseks internetti ning meie saadetud sõnumid, valitud telefoninumbrid, külastatud võrguleheküljed, pangakaardiga tehtud ostud on kõik kusagil tallel. Unustuse vajalikkus on teema, mida käsitleb näiteks Viktor Mayer-Schönberger äsjane raamat “Delete: The Virtue of Forgetting in the Digital Age”. Ja unustusele on pühendatud ka Vikerkaare oktoobri-novembri topeltnumber.

Jaanus Adamsoni artikkel “Mäluravi” vaatleb, kuidas Freudi jaoks viis tee vaimse tervise juurde läbi meenutamise, kuid jõuab välja tõdemuseni, et 20. sajandi jooksul võttis maad lausa mäletamissundus: “Mäletamissunduses varjub hirm ajaloo ees ja ühtlasi tuleviku ees, selle ees, mis võiks juhtuda, kui jätta mälu hooletusse – fundamentaalne hirm, et mineviku unustamise ainsaks alternatiiviks on mineviku (ja kunagist õuduste) mäletamine.”

Inglise psühhoanalüütiku Adam Phillipsi essee “Unustuse muuseum” jätkab sedasama teemat otsesemalt ühiskondlik-poliitilisemas kontekstis: “Lunastava mälu müüdi taga varjub soovmõtlemisest kantud usk, et see, mida peab mäletama – see, kui me mäletame õigeid asju õigel viisil --, toetab meie heaolu ja isegi vooruslikkust. ... Samas aga me n-ö mingi teise aju piirkonnaga tajume, et mälu ei saa kunagi olla vooruslikum kui tema kasutajad. ... Kinnismõtteline keskendumine mälule teeb meid pimedaks mälu kuritarvituste ja unustuse kasulikkuse suhtes.”

Ja õigusfilosoof Hent Kalmo artikkel “Kohustus mäletada, kohustus unustada” jõuab lõppjäreldusele: “Teineteist vaenanud rahvakildude lepitamiseks ja üheks kogukonnaks sulatamiseks on meil vahel ehk hoopis kohustus unustada – uurida, üle kuulata ja lugeda, kirja panna, muuta sündinu eitamine võimatuks, leinata “teatud aja vältel” ja viimaks ... unustada”.

Lisaks sellele arutletakse Vikerkaares veel muudegi unustamise ja mäletamise puuduste ja vooruste. Ja mõistagi on seal värsket luulet, lühiproosat ja raamatuarvustusi. Kuigi unustusel on omad head küljed, ei maksa unustada Vikerkaare tellimust järgmiseks aastaks.