President Toomas Hendrik Ilves on veendunud, et väikerahvad võivad säilitada oma rahvusliku identiteedi, luues samal ajal uusi reaalsusi, uusi ja ulatuslikumaid identiteete, mis võimaldavad 21. sajandil kaugemale jõuda.

Arthur C. Danto näitab, et filosoofia ei saa olla kirjandus, sest
see paljastab tänu lugemisele meie olemuse reaalselt mitte
metafoorselt.

Marika Mikkori ülevaatest Eesti kodussünnitajate liikumise kohta
selgub põhimõte, et rasedus ja sünnitus pole mitte haigus ega
meditsiiniline toiming, vaid seksuaalelu osa ja peresündmus.

Jürgen Rakaselja töö eesmärgiks on kirjeldada alaealiste
õigusrikkujate kohtlemist Eestis Vabariigis aastail 1918-1940
ning muutusi selles süsteemis.

Tarmo Tirol jõuab järeldusele, et võrreldes Sartre’iga saab
Heideggeri mõtlemist eksistentsialismina näha vaid siis, kui selle
sõna algtähendust tunduvalt avardada.

Ain Kaalep on tõlkinud Goethe luuletuse “Maakera kohal hõljuv
geenius, kes osutab ühe käega alla, teisega üles”, millele kõlavad
illustratsioonidena kaasa varipildid Goethe-ajastust.

Olev Liivik arvustab Kaido Lauritsa monograafiat Saksa
Kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925-1940.

Selles numbris lõpeb Mihhail Lotmani viieosaline artiklitesari
“Hirmusemiootika ja vene kultuuri tüpoloogia”.