Kirjastus Tänapäev, kus aastaid on Tiina Tammeri juhtimisel välja antud ühiskonnaelu käsitlevaid raamatuid, mis üritavad anda meile pilti kaasaegse elukorralduse kogu keerukusest, on tuhat tänu väärt oma kirjastustegevuse eest. Raamatu “Looduskapitalism” mastaap on aukartustäratav, hõlmates kogu planeeti.Metoodiliselt ja järjekindlalt avatakse toimiva majandussüsteemiga kaasnevat raiskamist, saastamist, lõputut rumalust heaolu sildi varjus.

Ma üritan teid veidi šokeerida faktide loeteluga, lootuses raamatu vastu huvi äratada ja raamatust leiate ka hulgaliselt viiteid teaduslike taustade kohta, ilma et süüdistaksite mind hüperbolismis. Tavaliselt jäävad need faktid teadlaste ringkondadesse ja kui mõni neist suudabki uudiskünnise ületada, siis on selle teadmisega raske midagi peale hakata. Suurimaks probleemiks jääb teadmiste kaasamine äriringkondade survel tehtavatesse poliitilistesse otsustesse.Aruka poliitika kehtestamine ei ole kerge ülesanne, sest nõuab 200 aastat ressursside raiskamisest, ammendumisest, ümberpaigutamisest ergutatud maksu-, tööjõu-,tööstus- ja kaubanduspoliitika pööramist pea pealt jalgadele. Mõtteviisi “mis on hea meile, peab olema hea ka planeedile” asendamist vastupidisega — “mis on hea planeedile, on hea ka meile”.

Enamik iidseid tsivilisatsioone hukkus just seetõttu, et nad olid oma mullad hävitanud. Tänapäeval põletatakse mullast elu välja herbitsiidide, pestitsiidide ja halastamatu monokultuuride kasvatamisega. Mulla zombilik tootlikkus püsib ainult tänu naftakeemiatoodetele.Näiteks Indias on lõppjärgus 30 000 kodumaise riisisordi asendamine üheainsa supersordiga, mis teeb lõpu sajanditepikkusele aretustööle ja botaanilistele teadmistele. Kui meil jääks õuntest ainult Valge klaar?! Ainult vormileib, ainult lauaviin, ainult kolmejalgne taburet, ainult kuusepuu, suitsupääsuke ja rukkilill?

Tonni paberi tootmiseks kasutatakse 98 tonni mitmesuguseid ressursse ja samas võiks paberit toota põllumajandusjääkidest, mida USAs aastal 1994 tekkis 280 miljonit tonni — seda võiks võrrelda USA kogu metsaraiega või kogu maailma paberitarbimisega. Hiinas toodetakse 80% paberit mitte puidust, USAs alla 1%. Hiina peaks oma tehnoloogiaid tarnima Ameerikasse, mitte vastupidi, ja selle asemel, et soomlased Lätis tselluloosi hakkavad keetma, võiks Eestis 96% paberitööstuse toormest tulla vanapaberi ümbertöötlemisest nagu Hollandis. Metsade võime puhastada õhku ja siduda veerand maailma CO2 emissioonist on palju kordi väärtuslikum puidukiu kaubalisest väärtusest.

Sülearvuti valmistamisel tekib jäätmeid 4000 korda rohkem arvuti kaalust.Saksamaal tehtud uurimus näitas, et jogurtitopsike läbib tarbijani jõudmiseks 9090 km!!! Me ei leiaks endid nii absurdsetest situatsioonidest kui autotransporti ei subsideeritaks, kui igal asjal oleks õige hind. Tuleb välja, et kodus valmistatud toit, kohalikust toormest toit, värske toit, ei ole mitte ainult tervislikum, vaid ka tervemõistuslikum.

Hollandis, mis pole just parim paik tomatite kasvatamiseks, kulub nende tootmiseks üle 100 korra rohkem energiat, kui tomatid ise lõpuks sisaldavad. Ja need on ju täiesti maitsetud ka kõigele lisaks.

Üks Kanadas läbi viidud analüüs näitas,et kui 5% väljaspool tipptundi läbisõidetud kilomeetreid Põhja-Ameerikas läbitaks auto asemel jalgratastega, võidaks ühiskond selle arvelt kuni 100 miljardit dollarit.Ressursid, mida me säästes, veidi tervislikumalt, veidi inimlikumalt, veidi vähem üksteisega võisteldes võidaksime, on kolossaalsed.

Kehtiv majandusmudel tundub justkui Kuu pealt pärit olevat.Teadlane Edwin Land on kirjeldanud innovatsiooni kui rumaluse ootamatut lakkamist.Arengumaade ainus võimalus heaoluks, majanduskasvuks ja ellujäämiseks on vältida tööstusmaades kasutatavaid raiskamis meetodeid. Globaalne majandus, mida praegu maailmale peale surutakse, üksnes tsementeerib totaalset ignorantsust, milles tootjad ja tarbijad ei tea ega tahagi üksteisest midagi teada ning majanduse allakäik on vältimatu.

Säästlikku maailma pole tarvis leiutada — see on juba loodud, kõikjal meie ümber! Ämblikuvõrgus, kanamunas, rikkumata mullakihis, ürgmetsas ja puhtas karges allikavees, mille maitset mõni ehk veel mäletab.