Uue holokausti vastu

Peab kahjuks tõdema, et eelmise sajandi kaks hirmsaimat inimsusevastast liikumist — natsism ja kommunism — jäävad oma ohvrite hulgaga siiski lapsekingadesse võrreldes selle liikumisega, mis plaanib oma lõikuspidu hakata pidama sel sajandil. Natsism tappis umbes 25 miljonit inimest. Kommunism 100 miljonit. Mis suudaks nendega rinda pista? Nii kummaline kui see ka ei ole, on see midagi, mis inimkond enamuses vabatahtlikult oma hoovi laseb. Suitsetamine.

Maailma tervishoiuorganisatsiooni (WHO) andmetel sureb igal aastal suitsetamise tagajärjel 4,9 miljonit inimest. Seega uue 100 miljoni ohvrini jõuaks see vaevalt 20 aastaga. Siiski prognoosib WHO, et aastaks 2020 sureb suitsetamisse juba 10 miljonit inimest aastas. Iga dekaadiga laastab seda planeeti siis üks kommunismi laadne ohvrite lainetus.

Suitsetamisohvrite kohutava arvu väljavabandamise peamisi deviise on see, et selle saatuse võtavad inimesed enda peale vabatahtlikult. Mul on siiski raske uskuda, et ükski nooruk teeb suitsetama hakates teadliku otsuse: “On väga suur võimalus, et ma suren selle kätte, kuid olgu peale…ma olen selleks valmis.”

Tubakatööstuse reklaamindus, mis on ju suurel määral suunatud just noorte (kui mitte suisa teismeliste ja laste) tähelepanu saavutamiseks, esitleb kõike muud kui surnuaia perspektiivi. Kui võtta arvesse, et kõigist praegu maailmas elavatest inimestest sureb lõpuks tubaka tarbimise tagajärjel 500 miljonit inimest, siis kas see ei õhuta inimesi ometi midagi ette võtma, et hetkelist olukorda muuta? Oleme ehk targemad, kui aastal 1978, mil tubakatööstuse nõuandva kogu raport ütles, et “inimelu üldise pikenemise juures vajame me midagi, mille kätte inimesed sureksid…” Oleme me targemad, et hakata vastu inimkonna üleüldisele genotsiidile?

Möödunud kolmapäevane WHO uudis tegi heameelt. Ligi 200 maailma riiki võtsid vastu esimese rahvusvahelise suitsetamisvastase pakti. Pakti nimi on tubakakontrolli konventsiooni raamleping, mille alusel näiteks peaksid riigid keelustama või suurel määral piirama tubakareklaami järgmise viie aastaga. See konventsioon peab saama aga ratifitseeritud WHO 40 liikmesriigi poolt, kelle hulka kuulub ka Eesti.

Kolmapäevasel tervishoiuassambleel ütles WHO peadirektor Gro Harlem Brundtland: “Täna soovime säästa miljardeid elusid ning kaitsta inimeste tervist tulevate põlvkondade jaoks. See on ajalooline hetk…” On tõesti ajalooline hetk. On jõutud ühise arusaamiseni, milleni praegune olukord võib areneda ja vaatamata sellele, et konventsiooni sisu üle arutati ja vaieldi neli aastat, on see nüüd koos ja võeti WHO 192 liikme poolt kolmapäeval ühehäälselt vastu.

Unistav uitmõte Jäin siis mõtlema, kas on võimalik, et siin planeedil saabub päev, mil inimesed enam ei tarbi aineid, mis neid hukutavad? Kaasa arvatud tubakat. Selleks peab inimkond olema piisavalt arukas, et minevikust õppida. Kindlasti ei tule see tarkus ühe inimpõlve jooksul ja ei saagi loota, et selle WHO konventsiooni kaudu nende lähima viie aastaga midagi drastilist muutuks. Selle pea utoopilisena näiva unistuse täitumiseks läheks vast vaja mitmeid ja mitmeid sugupõlvi ja lisaks sellele riikide ja WHO taoliste organisatsioonide järjepidevat koostööd ka tubaka tarbimise vähendamise nimel. Kujutage ette, kui suudetakse kaotada täielikult tubaka reklaam? Kuidas see võiks mõjuda meie pealekasvavale noorsoole? Kasvaks üles generatsioon, kes ei ole näinud enne laste joonisfilmi kinos Kosmos Marlboro reklaami.

Tasapisi muutuks nende arusaamine, et suitsetamine ei pea olema norm ega tavaline ja lahutamatu osa meie elust. Kasvaksid üles inimesed, kes ei näe reklaamides võrratult kauneid, valgete hammastega edukaid suitsetajaid, vaid kellele räägitakse fakte: suitsetamine tapab. Ja kujutage ette, kuidas need uued generatsioonid kasvataksid üles oma järeltulijaid.

Seega, kas on lootust, et me kasvame sellest vabatahtlikust võllasrippumisest välja? Vaba maailma riigid, nende hulgas Eestimaa, näevad vaeva, et oma kasvatussüsteemide ja haridusasutuste kaudu õpetada oma lastele ja noortele, mida tegi natsism ja kommunism eelmisel sajandil. Meilgi on nüüd kalendris holokaustipäev. Miks? Et me peaksime meeles. Et me õpiksime. Et tulevased sugupõlved oleksid targemad. Praegu tundub võimatu olevat, et Euroopas võiks juhtuda midagi sellist, mis leidis siin aset 60 aastat tagasi. Oleme targemad? Ehk nii. Eelmainitud arvud suitsetamise tagajärgedest on kohutavad. Neid arve võiks jätkata. Kuid ei tahaks. Ei enam.

Kas saabub päev, mil inimkond vaatab tagasi suitsetamisele ja alkoholismile, kui kommunismist ja natsismist veelgi vägivaldsematele nähtustele ja võib öelda: “me oleme targemad!”?

Ehk astume oma sammu selles suunas, kui meie riik ratifitseerib WHO tubakakontrolli konventsiooni raamlepingu või kui 31. mai ehk ülemaailmne tubakavaba päev leiaks tugevat kajastust ka meie hulgas või kui sellel samal 31. mail koguneb Tallinnas Eesti Karskusühenduse AVE üldkogu, et teha plaane tulevikuks. Loodetavasti paremaks tulevikuks.