Eesti elu kulgeb juba pikemat aega tõeliselt kevadises vaimus. Oskar Lutsu “Kevadises”, kui täpsem olla. Nimelt paistsid Eesti meediaväljaanded ning tipp-poliitikud läbi saavat sama hästi kui mõisapoisid ja eestlased selles surematus kirjandusteoses.
Poliitikutele paistab juba ammu, et ajakirjanikud kipuvad nende õue peale kaklema tulema. Ajakirjanikud virutavad poliitikuile seepeale porise mättaga näkku, irvitavad endamisi – tõsi, „Kevadet“ parafraseerides – „Kes vaiki ei jää, saab risti löödud!“ ja mõnd eriti kangekaelset oma õiguste eest seisjat kõrvetatakse hõõguva ahjuroobiga.
Üllataval kombel lõi tõelise kevade lähenemine poliitikute ja ajakirjanike läbisaamise aga „Kevade“ rööbastelt minema. Loogiline oleks ju olnud, et ajakirjanikud üritavad esimesena poliitikute parve põhja lasta. Jämedama otsa pihku, või konteksti paremini sobivalt, raskema kivi sülle, on aga haaranud hoopis justiitsminister isiklikult.
Ajakirjanikud tõlgendavad üsna üheselt, et justiitsministeeriumis valitsuse valjuhäälse heakskiidu saatel valminud allikakaitse eelnõu laseb seaduseks saades nende ütlemisvabaduse parve põhja. Valitsus leiab risti vastupidi, et tegu on demokraatia tsementeerimise seadusega, mis aitab ajakirjanikel nüüd ja igavesti vaba olla.
Süüdistusi lendab edasi-tagasi nagu mättaid „Kevade“ kuulsas lahingus ja kõrvaltvaatajatel on väga raske aru saada, kus võiks selles vaidluses tõde olla.
Tegelikult on tõde klassikute sõnades. Mitte ainult eestlaste armastatud kirjameeste, vaid ka välismaiste suurmõtlejate omades. Bertrand Russell kirjutas juba enam kui 80 aastat tagasi, et keskmiselt intelligentne inimene on võimeline leidma ratsionaalselt kõlavaid argumente ükskõik millise seisukoha toetuseks. Üsna samal ajal kirjutas Walter Lippmann, et ühiskondlikel teemadel vaieldes on tihtipeale õigus mõlemal poolel korraga. Täpselt nii on lood Eestis.
Seekord on vastakuti saanud kaks gruppi, kellel mõlemal oma tõe monopol ja võimalus seda tõde rahvale kuulutada. Poliitikud on harjunud barrikaadidel võitlema, sest nii valimistel kui ka vahepealsetel rahulikumatel aegadel tuleb kogu aeg omavahel piike murda ja oma TÕE eest seista. Kui meedia julgeb selle TÕE kohta midagi öelda, siis on ka meedia vaenlane.
Aga meedia ütleb kogu aeg midagi, sest kui parlamendis on kuus erakonda, siis kõigi nende vastandlike seisukohtadega pole võimalik üheaegselt nõustuda. Pealegi, oma peaga tahaks ka vahel mõelda.
Seda viimast teeb meedia üsna palju, minnes nii tihtipeale vastuollu kõigi erakondadega korraga. See tekitab ajakirjanikes tunde, et nemad on viimased võitlejad rindejoonel, kus seistakse rahva eest, kaitstes samuti, nii üllatav kui see pole, TÕDE. Nii olemegi jõudnud paradoksaalse olukorrani, kus poliitikud ja ajakirjanikud esindavad enda meelest korraga ja teineteise vastu rahvast, kandes kõrgel pea kohal tõetõrvikut.
Konflikti muudab tõsisemaks see, et nad mõlemad on harjunud olema kriitikaülesed. Kui inimene ise meediasuhtluses suuri vigu ei tee, siis tema poliitiline karjäär ajakirjanike pärast kuigi kauaks kannatada ei saa. Vajadusel astud korraks tagasi, et tormata mõne aja pärast veel kiiremini edasi.
Samuti ei tunne Eesti lähiajalugu ühtegi näidet, kus mõni ajakirjanik oleks tendentsliku või suisa laimava ja valest pakatava loo pärast pidanud vastutama. Väike vabandus kuuenda lehekülje allnurgas ei ole just asi, mis pikalt põdema paneks.
Seekordne allikakaitse seadustamise teemaline võitlus ei käi seega sugugi sõnavabaduse pärast. See on võimuvõitlus, kus pannakse paika, kellele jääb viimase sõna õigus TÕE kuulutamisel. Kusjuures vähemalt praegu paistab, et hoolimata valgetest esikülgedest on meedia vähemalt mingil määral valmis üksmeelt otsima. Ministrite sõnavõtud valitsuse pressikonverentsil näitasid, et nemad ei taha kuulda mitte ühtegi mõtet, mis nende TÕEST natukenegi erineks.
Lõpetuseks, kellel võib seekordses vaidluses siiski natuke enam õigus olla?
Ma olen nii Eesti ajakirjandust kui poliitikat ja poliitikuid näinud lähemalt, kui sõpradele soovitaksin. Selle põhjal võin öelda, et kui siinsetel võimumeestel tekib lõpuks mingigi seaduslik võimalus ajakirjanikele kõigi kriitikanoolte – nii ebaõiglaselt kui ka õiglaselt lennanute – eest kätte maksta, siis seda ka tehakse. Südametunnistuse piinadeta ja veendunult oma tegevuse ülimas vastavuses kõrgeimatele moraalsetele standarditele.
TÕE jünger on ju eksimatu. Sellest eksimatusest suurem on TÕE prohveti halastamatus.
Sisu mugavamaks tarbimiseks telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
