Poliitikutele paistab juba ammu, et ajakirjanikud kipuvad nende õue peale kaklema tulema. Ajakirjanikud virutavad poliitikuile seepeale porise mättaga näkku, irvitavad endamisi – tõsi, „Kevadet“ parafraseerides – „Kes vaiki ei jää, saab risti löödud!“ ja mõnd eriti kangekaelset oma õiguste eest seisjat kõrvetatakse hõõguva ahjuroobiga.
Üllataval kombel lõi tõelise kevade lähenemine poliitikute ja ajakirjanike läbisaamise aga „Kevade“ rööbastelt minema. Loogiline oleks ju olnud, et ajakirjanikud üritavad esimesena poliitikute parve põhja lasta. Jämedama otsa pihku, või konteksti paremini sobivalt, raskema kivi sülle, on aga haaranud hoopis justiitsminister isiklikult.
Ajakirjanikud tõlgendavad üsna üheselt, et justiitsministeeriumis valitsuse valjuhäälse heakskiidu saatel valminud allikakaitse eelnõu laseb seaduseks saades nende ütlemisvabaduse parve põhja. Valitsus leiab risti vastupidi, et tegu on demokraatia tsementeerimise seadusega, mis aitab ajakirjanikel nüüd ja igavesti vaba olla.
Süüdistusi lendab edasi-tagasi nagu mättaid „Kevade“ kuulsas lahingus ja kõrvaltvaatajatel on väga raske aru saada, kus võiks selles vaidluses tõde olla.
Tegelikult on tõde klassikute sõnades. Mitte ainult eestlaste armastatud kirjameeste, vaid ka välismaiste suurmõtlejate omades. Bertrand Russell kirjutas juba enam kui 80 aastat tagasi, et keskmiselt intelligentne inimene on võimeline leidma ratsionaalselt kõlavaid argumente ükskõik millise seisukoha toetuseks. Üsna samal ajal kirjutas Walter Lippmann, et ühiskondlikel teemadel vaieldes on tihtipeale õigus mõlemal poolel korraga. Täpselt nii on lood Eestis.
Seekord on vastakuti saanud kaks gruppi, kellel mõlemal oma tõe monopol ja võimalus seda tõde rahvale kuulutada. Poliitikud on harjunud barrikaadidel võitlema, sest nii valimistel kui ka vahepealsetel rahulikumatel aegadel tuleb kogu aeg omavahel piike murda ja oma TÕE eest seista. Kui meedia julgeb selle TÕE kohta midagi öelda, siis on ka meedia vaenlane.
Aga meedia ütleb kogu aeg midagi, sest kui parlamendis on kuus erakonda, siis kõigi nende vastandlike seisukohtadega pole võimalik üheaegselt nõustuda. Pealegi, oma peaga tahaks ka vahel mõelda.