Uskmatud usuõpetajad — kus te olete?

Uus kooliaasta pole enam mägede taga ning umbes kümnes protsendis koolidest algavad ka religiooni- või usuõpetuse tunnid — see protsent on viimased kümmekond aastat üsna stabiilsena püsinud.

Loomulikult on kahju õpilastest, kellel minimaalnegi sellekohane haridus saamata jääb, kuid õnneks pakub ühiskonna ilmselge huvi religioossete teemade vastu, tasemel õpetajate arvu suurenemine ning erinevate religioonide ja kirikute vaikne liikumine üksteisele vastandumisest koostöö poole häid lootusi religiooniõpetuse edasiseks levikuks.

Olen aasta-aastalt huviga oodanud, et religiooniõpetajate hulka ilmuks mittekristlike ja ka mittereligioossete vaadetega inimesi, kuid seni asjata. Ma ei taha õpetaja isiklikke vaateid sugugi üle tähtsustada, õppematerjali tasakaalustatud esitus peab igal juhul säilima, kuid erinevate maailmavaadetega kolleegide olemasolu pakuks õpetamise korraldamiseks mitmeid võimalusi: saaks mitte ainult teoreetiliselt vaid ka kogemustele tuginedes diskuteerida õppekava üle, kindlasti pakutaks välja ideid erinevate usundite huvitavamaks käsitlemiseks, üheskoos oleks lihtsam ületada eelarvamusi jne.

Kindlate maailmavaadetega inimeste ühiseks ideoloogiliseks eesmärgiks võiks olla tekitada erinevate maailmanägemise viiside tutvustamise kaudu vastukaal tänapäeval Eestis üldlevinud maailmavaatetusele, mille üheks põhjuseks on kahtlemata ka vastavate teemade süstemaatilise käsitluse vältimine meie üldhariduses (ka vahepeal kohustusliku ainena püsinud filosoofia visati gümnaasiumi õppekavast välja). Üks parimaid sellise maailmavaatetuse iseloomustusi pärineb minu arvates akadeemik Erast Parmastolt (raamatust “Rääkides religioonist”):
Väga paljudel meie seast ei ole miskit maailmavaadet — kui selleks mitte lugeda primitiivset, just nagu pragmaatilist, hoolimatut egoismi. Kõigil tasemetel, juhtidest kuni lihtrahvani, on osatud ühendada sotsialismiideed ja 19. sajandi tüüpi kapitalismi halvimad jooned. See on meie aja raske nakkushaigus, millest ülesaamine nõuab aastakümneid ja nõuab raskeid kannatusi. Lootus on sellel, et tärganud huvile hariduse saamise vastu kasvab peale ka soov haritud inimeseks saada.
Preester Vello Salolt meenub kord naljatades öeldud lause, et kes heebrea keelt ei oska, on ainult pooleldi inimene. Küllap võiks ülekantud tähenduses seda mõista tõdemusena, et võhikuid religiooni alal ei saa harituteks pidada.

Loomulikult võib eri maailmavaadetest pärinevaid õpetajaid hoida religiooniõpetust aktiivselt toetamast destruktiivne sektantlik mõtlemine, mis on kantud loosungist mida halvem seda parem ja lootusest maailmavaateliselt sogases vees võimalikult palju inimesi oma usku pöörata, mitteusklikel ka kartus oma maailmavaatelise monopoli pärast. Samas tundub mulle, et sellisest kitsalt oma vaadete ainuvõimalikuks pidavast lastehaigusest hakatakse Eestis tasapisi üle saama.

Religiooniõpetajaks pürgimisel on aga ahvatluseks kindlasti asjaolu, et see amet pakub mõnusat vaimset pinget: diskussioonid ja arutelud klassides on võrreldavad heast teatrietendusest saadud kaifiga, keeleoskajaile piisavalt võimalusi end täiendada ning harida, pidev vajadus ennast tõestada nõuab õpetajalt oma töö lihvimist jne. Tõsi, palk on väiksevõitu ja vajalikku tunnikoormust pole lihtne kokku saada, kuid küllap on sedagi probleemi võimalik erinevate taevaste ja maiste jõudude abil pikkamööda lahendada.