USAs tehti Eesti filmi heaks tööd elu ja surma peale
Seda, et meie identiteedi seisukohast olulist “laulsime end vabaks” laadis omamütoloogiat võiks peale Läänemere-äärse väikeriigi kodanike ja väliseestlaste huvitavaks pidada ka näiteks islamitelevisioon Al Jazeera, oskasid vähesed aimata. Mäletame ju hästi, kuidas Elmo Nüganeni lavastatud patriootilist ajaloodraamat “Nimed marmortahvlil”, mis kodus kassarekordeid purustas, ei kippunud vaatama isegi põhjanaabrid soomlased.
Kuidas võib minna Artur Talviku toodetud ja Asko Kase käe all elustunud “Detsembrikuumusel”, mille sisuks 1924. aasta lõpu ärevad ööd, kui värskelt kätte võidetud vabadus tõsiselt ohus, saame näha. Film jõuab kinodesse 16. oktoobril.
Alustades algusest: kas sa võtsid nii vastutusrikka ülesande lavastada EV juubelifilm vastu rahuliku südamega või oli vaja sind meelitada ja veenda?
Ma lugesin “Detsembrikuumuse” esialgset treatmenti poolteist aastat tagasi ja ma võtsin selle vastu kohe ning täiesti kindla südamega. Just olid toimunud nn aprillisündmused Tallinnas, minu akna all oli kõik sodiks pekstud ja tahes-tahtmata tekkis seos 1924. aasta sündmustega. Peab kohe ära mainima, et tol ajal polnud tegemist mitte niivõrd rahvustevahelise probleemiga kui maailmavaatelise konfliktiga. Vastasseis oli kommunistliku ja kapitalistliku ideoloogia vahel.
Kaotajaid ja elu hammasrataste vahele jääjaid on mõlemas süsteemis. Aga fakt on see, et nii otsest kui kaudset vabadust ja seega õnnelikke inimesi on kapitalismi puhul võrreldamatult rohkem.
Sa ei saanud ka võtetele mütsiga lööma minna, sest sellest filmist peaks saama sinu lõpufilm, mille iga sekundit pead komisjoni ees kaitsma?
“Detsembrikuumus” ei ole minu lõpufilm. Ma loodan väga, et siit saab kõik alguse. Kui sa pead silmas õpinguid Balti Filmi- ja Meediakoolis, siis neist ma pidin kahjuks filmi nimel loobuma.
Film oleks lõputööna kindlasti kirja läinud, aga kõik kõrvalained oleksid kõvasti kannatada saanud. Kahe pooliku asemel valisin täieliku pühendumise filmile ja arvan, et see tasus ära. Õppisin palju alates loo ümberkirjutamisest stsenaristidega (Lauri Vahtre ja Mihkel Ulman, toim ), proovidest ja võtetest kuni filmi helindamiseni Hollywoodis. Ja kindlasti on kinopublik palju teravama kirvega kui koolis eksamikomisjon.
