USA neokonservatiivid ja Leo Strauss

21. sajandi alguse rängad sündmused — 11. september ja sellele järgnenud Afganistani ja Iraagi sõda — tõid uue dünaamika maailma ümberkorraldamisse, aga koos sellega on USA välispoliitika Ameerikas ja nüüd ka Saksamaal äratanud dispuudi Valge Maja poliitilise filosoofia juurte üle. Märksõnaks on “neokonservatism” ja nii on saabunud uus tähetund ühele ammu surnud saksa filosoofile, kelle nimi on Leo Strauss.

Kui USA president George W. Bush 2001. aasta jaanuaris ametisse vannutati, oli võitjate hulgas ka grupp mehi, kes selle eesmärgi nimel aastakümneid töötanud — Ameerika neokonservatiivid, intellektuaalsed parempoolsed, kes täna USA välispoliitikat teevad ja oma maitsele sobivat maailmakorda loovad.

See väide kõlab võib-olla nagu segasevõitu aegadel armastatud vandenõumüüdid ja poliitiline kabala, aga niisugune on paljude Lääne-Euroopa intellektuaalide teooria ja nii näeb asju ka osa Ameerika publitsiste, kes äsja soliidsetes ajakirjades tõsise lahingu maha pidasid. Teooriast tegi oma lühikokkuvõtte briti majandusajakiri Economist: et “neokonsid” on kurjad vaimud, kes naiivset USA valitsust lootusetutesse seiklustesse tõukavad.

Selle kõige taga — nagu nüüd ka saksa intellektuaalne salong erutusega avastanud — olla üks mees, Leo Strauss, Saksamaalt pärit juudisoost filosoof. Pärast Hitleri võimuletulekut põgenes Strauss Ameerikasse, kus temast sai Chicago ülikooli professor ning 20-nda sajandi mõjukamaid poliitilisi filosoofe, üks vähestest, kellel oma koolkond. Ta kirjutas 15 raamatut, mis äratasid suurt tähelepanu kogu maailmas, eriti 53-ndal aastal ilmunud “Loomulik õigus ja ajalugu”, mille mõju on aina kasvanud. Üliõpilasmässulistel 60-ndatel kaitses professor Strauss konservatiivset vaimutraditsiooni uute vasakpoolsete vastu.

Filosoof on nüüd juba 30 aastat surnud, aga hulk tema üliõpilasi ja koolkondlasi istuvad Ameerikas mõjukatel kohtadel, umbes 20 neist Bushi administratsioonis. Esimene nimi on USA asekaitseminister Paul Wolfowitz, kelles nähakse Iraagi sõja peaarhitekti. Wolfowitzi protežee Lewis “Scooter” Libby juhib asepresident Dick Cheney staapi. Straussiaanlaste laagrisse kuulub ka Richard Perle, keda televisiooni talk-showde targad pead nimetavad USA välispoliitika halliks eminentsiks. Seal on ka Eesti lugejale tuntud Valge Maja bio-eetika nõunik Francis Fukuyama ja “Tsivilsatsioonide kokkupõrke” autor Samuel Huntington, kes tõmbas Ida ja Lääne piiri pikki Narva jõge.

Mida see paksude mustade prilliraamide ja sigaretipitsiga professor Strauss jüngritele siis õpetas? Kõigepealt — et demokraatlikud riigid peavad ennast ja oma põhimõtteid tugeva välispoliitikaga kaitsma. Ta kritiseeris teravalt liberaalseid demokraate, öeldes et need alahindavad totalitaarsetest režiimidest lähtuvaid ohte, kuna arvavad, et kogu maailm kasutab mõistust samamoodi nagu Lääne demokraadid, niisiis — allub veenmisele.

Strauss uskus, et rahvamasse peab juhtima poliitiline eliit, kellel on sügavad teadmised olukorrast. Nagu selgitab saksa ajaloolane Heinrich Winkler: “Nii on Leo Straussil ka seisukoht, et poliitilisel filosoofil võib olla lubatud varjata tegelikku tõde — millest rahvamass niikuinii aru ei saa — ja üldise heaolu nimel valetada.” Straussi poliitikas on esikohal tehtavus: “Näiteks arusaam, et Iraagi sõja kaudu on võimalik alustada kogu araabia-islamimaailma demokratiseerimist, on üks neid tüüpilisi arusaamu, mida võib nimetada voluntaristlikuks. Kõige üle otsustab tahe. Ajaloolised tingimused ja olukorrad loevad vähe.”

Nii olevat neokonsid Straussi tõlgendades jõudnud ka veendumusele, et Pariis-Berliin-Moskva-teljelt ja ÜRO-lt ei ole oodata abi võitluses massihävitusrelvade levikuga ja Iraagi kriisi ei oleks saanud lahendada sellega, et ÜRO-le oleks antud veelgi rohkem aega inspektsioonideks. Nagu ütles Time Magazine poolt juba 96-ndal aastal Straussi jüngriks tituleeritud endine USA kongressi spiiker Newt Gingrich: “On väga sügav erinevus nende vahel, kes massihävitusrelvade ja terrorismi ajastul usuvad, et meil tuleb leida mingi tegutsemismeetod ja nende vahel, kes usuvad, et rääkimine on alati parem kui tegutsemine!”

Kui filosoofiliselt Bushi valitsus oma samme ka läbi ei mõtleks, üks asi näib Straussi-dispuutidest selgeks saavat — et Washingtoni neokonssidel ei ole asi mitte äris või naftas nagu siinmail seletab Nobeli-laureaat Günter Grass, vaid et neil on suuremad visioonid uue maailmakorra kohta, mille kujunemist Euroliit on peamiselt rääkides oodanud. Aga nagu ütleb ajaloolane Winkler: “Sellegipoolest peaks hoiduma sellest, et kunagisi mõjukaid, aga ammu surnud autoreid vahetult vastutavaks teha selle eest, mida tänased õpilased nende mõtetega teevad. Mis neokonsside think-tankidest tuleb, sellel on palju juuri, mitte ainult Leo Strauss.”

Neokonservatismi põhjalik tundja Walter Laqeur ütleb, et need, kes Ameerika neokonsside poliitikat sataniseerivad ja seal ainult vandenõusid näevad, saavad USA tulevikupoliitikast aru sama vähe, nagu nad on aru saanud Ameerika mineviku poliitikast.

Need kuulajad, kes Leo Straussi kaugete jüngrite mõttemaailmast huvituvad, klikivad internetis eelkõige kahte aadressi: ajakiri “National Interest” ja nädalaleht “Weekly Standard”.