Urve Tiidus: Pidage noorust kalliks, kuid usaldage vanadust
Just selle negatiivse alatooni pärast tahan selgitada pensionide teemat nii järgmise aasta eelarvet kui ka kaugemat tulevikku silmas pidades.
Järgmisel aastal riiklik vanaduspension kasvab
Kasvab, see on kindel. 297 413 meest ja naist saavad arvestada järgmisel aastal mõningase pensionitõusuga. Õigupoolest on 2014. aasta eelarves kavandatud pensioni kasv viimase kuue aasta suurim. Selle eelduseks oli majanduskasv ja palkade tõus, mis omakorda toob riigikassasse enam sotsiaalmaksu, millest ju pensioniraha kujuneb.
Keskmine pension tõuseb 5,8 protsenti, mis tähendab aastas keskmiselt 240 lisaeurot. Koos pensioniga kerkib ka tulumaksuvaba tulu suurus pensionärile, mis hakkab olema 4248 eurot aastas ehk 354 eurot kuus. Võrdluseks tasub meenutada, et mittepensionäride tulumaksuvaba tulu suurus on 144 eurot kuus. Veel ei saa öelda, et iga neljas inimene Eestis on küpse eaga seotud pensioni saaja. Aga palju puudu pole.
1 470 000 000 eurot riigieelarvest pensioni maksmiseks
Niisiis makstakse riiklikeks pensioniteks kokku üks miljard nelisada seitsekümmend miljonit eurot ehk kakskümmend protsenti eelarve kuludest. Võrdluseks - riigieelarve tulude maht on kaheksa miljardit kolmsada nelikümmend miljonit eurot. Riigilt pensioni saajaid on veel.
94 000 inimesele makstakse töövõimetuspensioni. On ka mitmeid ametiga seotud pensioniliike - näiteks politseinikel, riigikontrollil, kohtunikel, prokuröridel, sõjaväelastel, taasiseseisvusaja algusepoole parlamendisaadikutel ja pensionilisasid, näiteks represseeritutel.
Ja nüüd siis tulevikuprognoosist
Pensioniiga võtab elueast järjest suurema osa, samas jääb tööealisi inimesi ning nende sotsiaalmaksu üha vähemaks.
Riikliku pensionikindlustuse vahenditest on sotsiaalmaksudest kaetav osa 1 103 245 756 eurot. Puuduolev tuleb võtta muudest riigituludest. Järgmisel aastal on see 370 miljonit eurot, 2017. aastal juba 500 miljonit eurot.
Kindlasti ei ole siin lahendus sotsiaalmaksu tõstmine või töötajate riigist lahkumise tõkestamiseks piiride kinni panemine. Raha pensionide jaoks tuleb ikka majanduse kasvust ja ka valikutest eelarves.
Inimesed elavad pikema elu
Alati kui kurdetakse mureliku näoga, et Eesti rahvastik vananeb, tahan vastu küsida - kas on ikka õiglane manada, et meie vanaisad ja vanaemad elavad pikemalt kui nende esivanemad. Nende töö on ju tehtud, lapsed üles kasvatatud ja koolitatud, keerulised ühiskondlikud muutused üle elatud. Uskumatult vastupidavad põlvkonnad on 20. sajandi keskpaiga mehed ja naised, kes järjest pensionile jäävad.
Mõnikord tundub, et sünget meelt toidavad eriti need, kes ei mõista vananemise sarmi ja kardavad vaeva, mis vanemaealistega mõnikord kaasas käib.
Kohe öeldakse, et ei-ei, murekoht on ikka see, et pealekasvavad põlvkonnad on nii väikesed ja eelarvelist pensioniraha jääb liiga väheks. Tõepoolest, see on eelarve koostamise juures paras peavalu, aga seni oleme hakkama saanud.
Saksamaa riigikantsler Otto von Bismarck alustas 130 aastat tagasi pensionisüsteemi, kus uued põlvkonnad teenivad oma tööga pensionitulu eelkäijatele. 20. sajandi teises pooles muster muutus ja nooremad hakkasid teenima pensioni nii oma vanematele kui ka enda vanaduspõlveks.
Elu jätkub niikuinii
Vana süsteemi aluseks oli ürgne arusaam, et elu mõte on elu jätkumine. Vahepeal on paljugi muutunud: laste arv peres on jäänud väiksemaks, pereelu lükatakse edasi, naised on rohkem tööle keskendunud, rahvastik koondub maalt linnadesse...
Nii tulebki iga pensionäri kohta vaevu 1,7 maksumaksjat. Sajandi keskpaigaks on meil üle 60 aastasi inimesi 32 protsenti. Jaapanis ja Lõuna-Koreas on see näitaja juba praegu 40 protsenti.
Siinkohal võikski mängu tuua 20. sajandi mõttekodade lemmiksõna - jätkusuutlikkuse. Uskuge, niikaua kuni me ei võta pensionideks laenu oma laste ja veel sündimata põlvkondade arvel, on meie pensionisüsteem jätkusuutlik.
Jah, loomulikult on riske, millega tuleb arvestada ning muudatusi, mida tuleb ellu viia, kui tahame tagada planeeritud pensionikasvu. Aga teisalt - elu ongi muutumine.
