Urve Palo: Ustavaid eestimaalasi peab kasvatama maast-madalast
Võtame alustuseks ühe radikaalse näite. Türgi sultanitel olid ihukaitseväelasteks janitšarid, kelle fanaatiline ustavus oli lausa legendaarne. Vähem teatakse seda, et ihukaitseväelaseks ei värvatud mitte parimaid sõdalasi, vaid nad kasvatati maast-madalast.
Janitšariks võeti kümneaastaseid vanemateta poisikesi, kellel ei olnud teist isa ega hoolijat peale sultani. Loomulikult kasvatas see fanaatilise ühtsustunde ja valmisoleku ainsa endale olulise inimese eest surra.
Selge on aga see, et tänapäevases, demokraatlikus riigis nii ei saa ega tohigi. Kuid mehhanismist loobumine ei tähenda, et põhimõtte võiks ka üle parda visata. Psühholoogias teatakse, et inimese põhiline hoiakutebaas on välja kujunenud 18. eluaastaks. Järeldus on lihtne: lõimumine peab algama koolist.
Haridusasutustes pakutav võimalus end ühiskonna liikmena tunda ei tohi seejuures olla liigsunduslik. Teismeliseeas kujunenud trots oma elukohariigi vastu ei pruugi ka täiskasvanueas üle minna. Paljud lugejad peaksid mäletama, kuidas suhtusime kohustusse pioneerikaelarätti kanda.
Koolide osa venekeelse elanikkonna integreerimisel võib hästi üldiselt jagada kaheks: venekeelsetes koolides ja eestikeelsetes koolides toimuvaks. Nii eesti- kui ka venekeelse kooli puhul võiks Eesti riik inimestele poolele teele vastu tulla: kui noor on läbinud eesti keele eksami ja teinud kodanikuõpetuse eksami vähemalt rahuldavale hindele, saab ta taotleda Eesti kodakondsust ilma täiendavaid eksameid sooritamata.
Selleks oleks vaid tarvis kõigis Eesti koolides kodanikuõpetuse tunnis õpetada kodakondsuse- ja põhiseadust, sest ega kodakondsuseksamitelgi enamat nõuta. Minu arvates ei teeks nende seaduste käsitlemine juba põhikoolis paha ei eesti- ega venekeelsetes koolides õppijatele. Eesti keele eksam on põhikooli lõpus täna niikuinii, me peaksime ainult rohkem usaldama oma koole. Loobuda tuleks nõudest, et eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse esindaja peab venekeelsetes koolides eksami ajal kohal olema, vastasel korral ei lähe tulemused kodakondsuseks nõutava keeleeksamina arvesse.
Nägin rahvastikuministrina, kui oluline oleks selline samm siin sündinud ja kasvanud noortele inimestele. Nende kodu on siin ja nad ootavad oma riigilt natukenegi usaldust. Praegu seda usaldust napib ja inimesi sunnitakse üha uuesti ja uuesti deklareerima, et nad piltlikult öeldes ei oota uut okupatsiooni.
Eriti solvavaks peetakse seda, et kui ollakse naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks kõik eksamid ära teinud, siis tuleb veel pool aastat oodata, enne kui õnnestub Eesti kodanikuks saada. Kusjuures lausa mõnitusena kõlab see, et vahepeal neile veel helistatakse ja uuritakse, ega nad pole ümber mõelnud!
Tegelik integratsioon toimuks aga eestikeelses koolis. Just eestlastele mõeldud, mitte lihtsalt eesti õppekeelega koolis. Sotsioloogiast on teada, et inimese hoiakud kujunevad nelinurgas pere-sõbrad-kool-meedia. Eesti kool pakuks vene noortele neist neljast kolme.
Kool ise, koos eesti õpikute ja eesti õpetajatega aitaks paremini mõista, kus riigis elatakse ja mis vaimsus on ühes läänelikus demokraatlikus riigis. Kool annab ka sõbrad, kellega suheldakse. Mis kasu on venekeelses koolis meeleheitlikust eesti keele purssimisest tunnis, kui kogu ülejäänud aeg möödub omavahel vene keeles kirudes, kuidas niigi on keemia raske ja nüüd õpi martäänahju tööpõhimõtteid veel võõras keeles ka.
Eesti koolis koos eestlastega õppimine on oluline veel teiselgi põhjusel. Lõimumine tähendab tegelikult vastastikust harjumist. Ka eestlastel on vaja näha, kuidas mitte meie kõrval, vaid meiega koos elavad siin toredad vene noored. Seegi oleks ennast ammu tõestanud põhimõtte rakendamine.
Euroopa elas eelmise sajandi esimesel poolel üle kaks suurt sõda. Üks meede edasiste konfliktide ärahoidmiseks on ERASMUSe programm: noored üle Euroopa käivad teiste riikide ülikoolides õppimas. Selle kogemusega inimene ei lase endale teisi rahvaid demoniseerida, sest ta on neid ise näinud ja teab, et vaenuõhutamine tugineb vääradele väidetele.
Eestis vajame just samasugust programmi, mis aitab siin elavatel rahvastel üksteist paremini mõista ja meie ühist kodumaad ning eestlaste iseolemuspüüdu väärtustada.
Alustama peaks sellest, et eestikeelsetes koolides toetatakse riiklikult väljatöötatud süsteemina venekeelse emakeelega lapsi nende eesti keele õpingutes. Täna kahjuks riik koolidele eesti keele tugiõpetajate palkamiseks raha ei eralda ning vaatamata suurele vajadusele enamik koole omavahenditest seda lubada ei saa.
Tõsi, on häid erandeid. Näiteks Viimsi koolis, kus igal aastal alustab kooliteed ka arvestataval hulgal vene emakeelega lapsi, on nende jaoks tööl täiskohaga eesti keele õpetaja. Ta aitab keelekümbluse metoodikat kasutades eesti keelega järje peale neid lapsi, kes seda vajavad. Muide, venekeelsete lapsevanemate huvi oma laps eestikeelsesse kooli panna kasvab aasta-aastalt.
Uuringud näitavad, et tervelt 18 protsenti vene emakeelega lapsevanematest sooviksid juba täna oma lapse eestikeelsesse üldhariduskooli panna. Samas oodatakse siiski, et koolis oleks olemas eesti keele tugiõpe lastele, kes seda alguses vajavad.
Riigis, kus kokku elab veidi üle 1,3 miljoni inimese, kellest üks kolmandik räägib eesti keelest erinevat emakeelt, peaks riiklik prioriteet olema riigikeele õppimiseks vajalike ressursside tagamine. Selleks võiks asutada oma programmi, mille nimi oleks väga lihtne: „Õpime koos“. Sest üksi ei integreeru keegi.
