Urve Palo: Demagoogia meistriklass laste arvelt

 (154)
Urve Palo: tänane võimukoalitsioon on nõukogude liikmete nimetamise head poliitilist tava rikkunud.
Foto: Ilmar Saabas

Selleks, et 19 eurost pisut suuremat lapsetoetust saada, peab pere kõigepealt vaesusesse langema. Miks küll valitsus oma rahvaga sedasi käitub?

Eestis on pere esimesele ja teisele lapsele makstav lapsetoetus püsinud pea kümme aastat samal tasemel. Vajadus tõsta nappi, et mitte öelda naeruväärselt väikest 19 eurost lapsetoetust on juba pikki aastaid olnud enam kui ilmne. Seetõttu oleme viimase poolteise aasta jooksul teinud parlamendis kaks korda lapsetoetuse kolmekordistamise ettepaneku.

Paraku pole valitsuskoalitsioon meie eelnõusid tõsiselt võtnud ega astunud ka muid sisulisi samme. Kõlavad üksnes õõnsad loosungid sellest, kui olulised on Eesti jaoks lastega pered. Reformierakondlaste retoorika järgi hakkab valitsusliit justkui ellu viima lastetoetuste reformi. Mina pean seda demagoogia ja küünilisuse tippsaavutuseks. Liig mis liig on nimetada lastetoetuste reformiks plaani muuta lastetoetused sisuliselt toimetulekutoetuse üheks osaks. Seda isegi Reformierakonna jaoks.

Nimelt plaanivad nad alates järgmise aasta juulikuust maksta natuke üle kümne euro kuus juurde esimesele ja teise lapsele ning 20 eurot kolmandale ja enamale lapsele, aga seda üksnes tingimusel, et lapsed elavad allpool suhtelist vaesuspiiri.

Seotud lood:

Niisiis räägib Reformierakond üksnes vaesuses elavate perede laste toetamisest, mitte kõigi Eesti laste kasvamise toetamisest. Parimal juhul võiks seda kava vaadata kui toimetulekutoetuste mõningast reformimist. Mitte mingil juhul pole siin tegu lastetoetuste reformiga. Oma olemuselt lastetoetused ei ole ega tohigi olla toimetulekutoetused.

Viimaseid makstakse perele siis, kui pere vajab igapäevaseks hakkamasaamiseks täiendavat abi. Lastetoetuste maksmisega näitab aga riik, et ta panustab oma rahva tulevikku, et ta panustab kõigisse lastesse, nende kasvamisse ja arengusse. Lastetoetuste ja toimetulekutoetuste ühte patta panemine on lubamatu.

Seega on valitsus asunud kõva meediakära ja eksitavate ning suurejooneliste loosungite saatel asendama tänast universaalset ehk siis kõigile lastele mõeldud lapsetoetust järk-järgult nn vajaduspõhiste toetustega.

See tähendab, et valdav enamus meie ligi 250 000 lapsest peab endiselt leppima 19 euroga kuus ja vaid murdosa võib arvestada toetuse mõningase kasvuga. Niinimetatud „suureks“ reformiks on lubanud valitsus eraldada 2013. aastal ca seitse miljonit eurot! Ainuüksi see summa näitab kujukalt, et „reformist“ saavad osa vaid vähesed. Selleks, et 19 eurost pisut suuremat lapsetoetust saada, peab pere kõigepealt vaesusesse langema. Miks küll valitsus oma rahvaga sedasi käitub?

Samas kinnitavad Euroopas läbi viidud uuringud, et laste vaesust on vähem just neis riikides, kus kehtivad universaalsed peretoetused ning rakendatakse erinevaid teenuseid, mis toetavad vanemate tööturul osalemist.

Olen igati selle poolt, et riik ja omavalitused peavad kitsikuses peresid senisest märksa enam aitama, kuid olen kindlameelselt selle vastu, et lastetoetusi hakatakse käsitlema toimetulekusüsteemi osana. Kui tõesti soovitakse hädasolijaid aidata, siis võiks alustada sellest, et toimetulekutoetuse saamisel ei arvestataks tulu hulka tänast lastetoetust. Vastavasisulise seaduseelnõuga oleme tulnud riigikogus viimaste aastate jooksul välja tervelt neljal korral. Kahjuks ei ole meie algatus senini paremerakondade heakskiitu pälvinud.

Väidan, et sooviga muuta lastetoetuste saamine järk-järgult vajaduspõhiseks võtab Eesti valitsus eeskuju perepoliitikas läbi kukkunud Lõuna-Euroopa riikidest, kus universaalsed lastetoetused on kas väga madalad või puuduvad hoopiski. Kreekas, Itaalias ja Hispaanias rakendatakse eelkõige vajaduspõhist lastetoetuste maksmise põhimõtet. Selle tulemusena on neis riikides juba mõnda aega sündivus drastiliselt madal, olles tasemel, kus ühe fertiilses eas naise kohta sünnib napilt üle ühe lapse. Siin pole ka midagi imestada: kui riik alustab laste toetamist alles siis, kui pere on langenud alla vaesuspiiri, siis pigem jäetakse lapsed sünnitamata, kui et riskitakse vaesusesse langemisega.

Vastupidiselt käituvad aga meie naabrid Põhjamaad, kus riik toetab kõiki lapsi. Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras kehtib universaalne laste toetamise süsteem, mille põhimõtteks on, et kõik lapsed on riigi jaoks võrdselt tähtsad ja et iga lapse kasvatamisega on seotud kulud. Riik peab omalt poolt tegema kõik, et ennetada lastetoetuste maksmise ja lastele suunatud teenuste – lasteaiakohad, tasuta huvi-ja spordiringid ­ kaudu olukorda, kus lastega pere satub vaesusesse ja on sunnitud taotlema vaesus- ehk siis toimetulekutoetust. Sellisele põhimõttele on need riigid toetunud juba aastakümneid. Tulemuseks on pea kaks korda kõrgem sündivus ühe naise kohta kui Lõuna-Euroopa riikides.

ÜRO laste õiguste konventsioon rõhutab otseselt, et vanemate kõrval kannab ka riik olulist rolli lapse õiguste kaitsmisel ja arenguks vajalike tingimuste loomisel. Eesti riik on leidnud raskel ajal vahendeid, et kasvatada kaitsekulud kahe protsendini SKTst, kuid ei soovi samal ajal leida lisaraha oma laste jaoks. Meie rahandus-ja peaminister väidavad hoopis järjekindlalt, et ettepanek anda riigieelarvest raha juurde kõigi laste kasvamise toetamiseks on vastutustundetu ja viiks riigi pankroti äärele.

Täna moodustavad lastele-ja peredele suunatud toetused kõigest 0,7 protsenti meie riigi rahvuslikust rikkusest. Koos vanemahüvitisega on see näitaja 1,7 protsendil. Meile eeskujuks olevad Põhjamaad on juba ammu aru saanud, et riigi tulevik ja edu sõltub järeltulevast põlvkonnast – nemad suunavad lastesse üle kolme protsendi SKTst. Millal ometi Eesti riigijuhid sellest aru saavad ja asuvad lõpuks mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes lastesse panustama? Soov siduda lastetoetuse saamine pere viletsusse vajumisega, tähendab järgmist suurt sammu meie sündivuse ja rahva kestmise allakäigutrepil. Olen enam kui veendunud, et poliitilise tahte olemasolu korral on võimalik tõsta lapsetoetus 57,54 euroni (900 kroonini) kuus. 

(Autor on SDE aseesimees, Riigikogu liige.)