Urve Läänemets: Kes need õppesuunad kinni maksab?
Meedias kajastatud nn Viljandi lepingus tähendab riigikool 70 miljonit krooni riigi raha ja seitset õppesuunda, mis peavad kokku andma puhta ja klassikalise gümnaasiumi. Raske on mõista, miks tuleb ehitada uus kool linna, kus juba on kolm korralikku gümnaasiumi ja õpilaskohti praegugi õppurite arvust rohkem? Keel tõrgub, kui pean hakkama rääkima Carl Robert Jakobsoni nimelisest põhikoolist — see gümnaasium on (oli?) ju kultuurimärk.
Mis on puhas gümnaasium? Meenub Charles I saatus, kelle pea maharaiumise otsustas „puhas parlament”, st selline, kust vastased olid lihtsalt minema löödud… Klassikalise gümnaasiumi taasloomine eeldab sellekohast õppekava. Ega näiteks ladina keele algtõdede tundmine kellelegi kurja tee, kuid kes seda õpetama hakkab? Ja kas riigikooli õppekavad koostab riik või on seegi töö Viljandi õpetajate kaela lükatud?
Kahe-tunni-õppesuund?
Kõige arusaamatum on õppesuundade käsitl(emat)us. Uue õppekava järgi peab suundade sisuline erinevus olema vähemalt kaheksa kursust. Õppesuund tähendab mujal maailmas spetsialiseerumist. Näiteks Norras niisugust spetsialiseerumist, kus akadeemiliste suundade kõrval on ka kutseõppe suunad, mis (uskumatu küll!) vastavad Norra tööturu nõudlusele.
Meil kavandatud proportsiooni puhul — 8 kursust 96-st — mingit sisulist erinevust ja spetsialiseerumist kujuneda ei saa. Ainus diferentseeritud õppeaine Eestis on praegu matemaatika. Kõik teavad, et nn kitsast matemaatikat õpivad humanitaarklassid ja „laia” need, kellel plaanis nt inseneriks saada. Kaheksa kursust matemaatikat on kõigile kohustuslik, kuid sellega ülikooli ühelegi tehnikaalale ei pääse. Kui aga rakendada „laia” matemaatikat oma 14 kursusega, jääb muudeks kohustuslikeks valikuteks vaid kaks tundi — ning sellega on seaduses ettekirjutatu täidetud ning õppesuund loodud.
10. juuni EPL-is teatab minister, et kolm õppesuunda võib luua ka ühe klassi piires. Kui palju see maksma hakkab ja mida sisuliselt tähendab? Loomulikult osatakse koolis asju nii korraldada, et hundid söönud ja lambad terved, kuid mis saab ühtluskoolist kui hariduspoliitika printsiibist? Avalikult sellest loobutud pole.
Nii õpetajate liidu, lastevanemate liidu kui ka ministeeriumi ning suure osa poliitikute mantra on valikute paljusus. Ent mille seast me valime ja mida nende lõputute valikutega saavutame? Kas tulemus on koolivõrgu iseeneslik korrastumine? Usun, et pigem maagümnaasiumide massiline sulgemine.
Viljandisse võib ju poliitikute tahtel seitsme õppesuunaga riigigümnaasiumi teha, aga kas ei peaks enne selgitama, milliste õppesuundade järele Eestis ja ka Viljandis üldse nõudlust on? Õpilane teeb oma valiku ikkagi võimalikku tulevast eriala silmas pidades ning õppesuunad peaksid ka ülikoolidele ja kutseõppeasutustele vastuvõetavad olema.
Rahastamisest pole juttugi
Kui tavaliselt on poliitikute esimene mure raha, siis õppesuundade puhul pole praegu rahastamisest juttugi. Ometi peaksid otsustajad teadma, et valikute loomine maksab. Seni pole rehkendatud, kui palju see kõik kokku maksab, alates kooli õppekavade koostamisest kuni õpikute kirjastamiseni ning koolimajade ekspluatatsioonini. Minister on küll soovitanud kirjastajatel „jalad kõhu alt välja võtta” ja õpikud ruttu valmis teha, HTM-i spetsialistid aga kinnitavad, et saab ka vanadega hakkama. Milleks siis üldse muudeti õppekava?
Kuna PGS sai nüüd seaduseks, tuleb uued õppekavad sellega vastavusse viia ja ümber teha. Tegemist on alama astme õigusaktidega. PGS-i eelnõus on sätestatud riigieksamite valikute vähendamine praeguselt 14 eksamilt kaheksale. Vastne õppekava näeb ette kolm kindlaks määratud riigieksamit (eesti keel, matemaatika, võõrkeel) pluss kooli suunaeksam ja uurimistöö. Miks nii? Küsima võiks jäädagi.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest.
