Ühtse Eesti etendus oli kui vihase vennaskonna suvepäevad, kus ootused, lootused, hirmud ja paranoiad ligi nelja tunni jooksul ristusid ning kulmineerusid. Parteid ei loodud, kuid ligi 7000 pealtvaataja väärtusmaailma püüti äratada küll.

Kodanikest näitlejate põhisõnum oli: peame ise end lahti aheldama parteide vangistavatest kettidest ja suhetest ning hakkama enda ning Eestis eest otsustama. Õige! Aga...

Just samamoodi, soovitades ise haarata ohjad, räägivad ka meie parlamendierakonnad, keda eile saadeti kõige pimedamatesse paikadesse ja alandati kui vange koonduslaagris.

Sestap tekkis eile küsimusi rohkem kui täna on veel vastuseid. Küsimus on siiruses. Kui Tiit Ojasoo või eilsed külalisnäitlejad Allar Jõks ja Indrek Tarand on pigem siirad kui silmakirjalikud, siis parteid seda ei ole. On üksikud parteilased, aga mitte parteid. Aga kas see, millele eile Sakus juhiti tähelepanu, on avalikkusele uudis? Vist mitte. Ühiskond teab, et neid valitsevad partokraatiast tiined ametnikud, kuid tuimus on röövinud innu sellega võidelda.

Olukorraga ollakse leppinud. Kõik kiruvad, nagu eile Ühtne Eesti, aga tagajärgi pole. Kirumine jääb kitsastesse oludesse ega pääse tribüünile, otsustajate ajudesse. Kodanikud on väsinud. Kodanikud tahavad muutusi, aga nii, et ise ei peaks midagi tegema.

Kui Ühtse Eesti oodatud ja kardetud etendusest muud tulu ei tõuse, siis ühe ühiskondliku äratuskella panid nad tirisema küll. Ja see ähvardab tiriseda hetkeni, mil keegi tuleb ja selle kinni vajutab ja liigutama hakkab. Kas see on Jõks, Tarand või keegi kolmas, täna veel ole teada. Võimalik, et see tool jääbki tühjaks. Aga siis peavad kodanikud, parteide orjad (?), muutuma nõudlikemaks. Aga kas selleks on rahval, masust tüdinuna, jõudu?

Seda näitab aeg.

Nagu ka seda, kuidas eile moraalselt peksa saanud poliitikud asuvad end kaitsma, teatrit süüdistama või rääkima, et see oli kõigest etendus...

Etendus küll, aga see oli tõelisem kui elu ise. Et kõik, ka poliitikud, seda mõistaks, tuli kõik avalikult p... saata, poliitikutele peegel näkku suruda ja tõehetke ootama jääda.