Urmo Soonvald: Tsensuur ja paljad kommentaatorid
Netikommentaarid, nende sisu ja autorid, nende vahendajad ja moderaatorid seisavad keset lihtsustatud maailmapilti. Eesti ühiskonnas on netikommentaarist ja –kommentaatorist loodud kuvand kui paariast, kelle mõte tapab ja sõna hävitab. Ka meie riigipea peab moraalituid (kas ainult?) netikommentaare Eesti ajakirjanduse üheks suuremaks probleemiks. Jättes oma perekonna emotsioonide varju sootuks põletavamad ja pikemaajalised probleemid. Nagu eestikeelse ning –meelse meedia jätkusuutlikkus ning selle kättesaadavus.
Mul pole mõtteski kõiki netikommentaatoreid kaitsta, sest inimesed on erinevad ja netis on mõnus muutuda selgrootuks kameeleoniks — täna olen üks, homme teine. Eirates kristlikku käitumiskriteeriumit ehk aus(t)ust iseenda ja kaaskodanike vastu. Aga kui palju üldse on meie ümber aus(t)ust? Liikluses kardetakse hullumeelseid, tänaval jalutades või ühiskondlikus transpordis trügijaid ja pikanäpumehi, kinos popkorniõgijaid jne. Aga neid kõiki on siiski vähe, jutt on kaduvväiksest osast, kelle teod võimenduvad (ja võimendatakse) suureks.
Jah, Delfis on palgal viis moderaatorit. Enam polegi tähtis, kas võtsime nad ametisse omal algatusel või mõne poliitikutele lähedal seisva ärimehe survel. Nad on ametis ja nende tööd on märgatud. Neid on süüdistatud tsensuuris, erapoolikuses ja paljus muus, mis on tõest väga kaugel. Kui riigikohus on otsustanud, et portaal vastutab koos kurja kommentaatoriga, siis võime sõnavabadusest ja vastupidustest näidetest Euroopas küll rääkida, aga riigikohtu otsust see ei nihuta. Nüüd loeme ja modereerime endisest suurem hooga. Aga me ei tsenseeri.
Meie tahame, et kommentaatorid omandaksid loomuliku ja automaatse eneseregulatsiooni või kultuursuse. See on seadustest palju elutervem. Keegi kristlikest kodanikest ei taha väheste totrate postitustega mineerida kommentaariumi, kõiki kommentaatoreid ja vaba sõna.
Kas me tsenseerime? Wikipeda aitab mõtestada tsensuuri nii: „Tsensuur on eneseväljenduse, sealhulgas sõnavabaduse piiramine, mis toob kaasa selle, et avalikkus saab osalist, mittetäielikku informatsiooni. Nii saab mõjutada avalikku arvamust.“
Suurkase kirjutisele sõna-sõnalt lähenedes tuleb tunnistada, et jah, me tsenseerime. Aga meie tegeleme pigem moraalitsensuuriga, sõnavabadust ei tasu sellega sassi ajada. Moraali ja moraalituse mõiste on libisev ning paljudele erinev. Moraalitute diktaati me ei taha.
Kui palja tagumikuga spordifänn jookseb üle staadioni ja turvamehed ta minema viivad, siis see ei ole küüditamine. See on avaliku korra tagamine. Seni pole ma veel avastanud, et staadionidirektorit pärast seda trahvitakse. Netimaailmas on nii juhtunud.
Samamoodi on Delfi moderaatoritega — nad on kui staadioni turvamehed ja teevad kõik neist oleneva, et kommentaarium oleks puhas, diskussioon mõistlik ja üksikud provokaatorid või ajuhuligaanid ümbruskonda ei mürgitaks. Täielikku puhtust ei saa kunagi olema. Nagu ei vabane ühiskond liiklushuligaanidest ja staadionid alasti fännidest.
Loomulikult mõjutavad moderaatorid kommentaatorite käitumist. Nii heas kui halvas suunas, sest igale jõule tekib vastujõud ja iga piirang tekitab ängi, trotsi ning partisaniliikumist.
Portaalid ja kommentaatorid on kaasaegsete tavade ning tagajärgede surve all. Riigikohtu hiljutine otsus tekitas ühiskonnas uue ajaarvamise — moel või teisel mõjutab see kindlasti sõna- ja väljendusvabadust. Kardetavasti riivamisi ja tasahilju, aga järjekindlalt.
Õhus varitseb õrn ja esialgu tõestamatu oht, et ainuüksi teadmine, et kuskil teisel pool arvutit on (moraali)moderaator ja vaeb su postitust, mõjub paljudele ehmatavalt. Lihtsalt on inimesi, kes ei taha rääkida ega kirjutada, kui teavad, et keegi palgaline vaatab selle veel üle ja otsustab, kas see ikka kõlbab või mitte.
Taoline lähenemine ei puuduta netis sigatsejaid, sest nemad on tavaliselt vähemõtlevalt lihtsakoelised ja pimedalt sirgjoonelised. Nad lähtuvad kirest ja kurjusest. Aga inimene, kes ei taha netis pelgalt teiste moraali testida, vaid püüab anda sündmustele lisaväärtust ja jagada kaaslastega oma nägemusi, võib moderaatori ees kohkuda.
Iga normaalne kodanik tüdineb, kui peab kaks korda päevas ühiskondlikus transpordis mupole piletit näitama või kord nädalas kodus ametnikule suitsuandurit demonstreerima. Ülemäärane kontroll ahistab. See on ajaloos ammu tõestatud.
Seadustega ja kohtupretsedentidega vürtsitatud ühiskond ei soodusta mõtlemis- ja esinemisjulgust. Igal sammul varitseb oodata määrus, akt, ootamatu korravalvur või advokaat. Sest vähemused ja marginaalid on teadlikult õhku paisanud halba auru. Kuigi imenatuke, aga piisavalt, et kõigil on ruumis üha tülikam olla ja tegutseda. Eelnev ei vii veel klassikalise tsensuurini, aga võib viia kahesuunalise eneseregulatsioonini — mõtlev rahvas mõtleb nüüd topelt, enne kui ikka sõna sekka ütleb; teised kompavad moderaatorite ja väljaannete moraalipiire. Kumbki variant pole hea ega omaette eesmärk.
Meie eesmärk on püha ja idealistlik. Et eneseregulatsioon muudaks meie moderaatorite töö inimlikumaks ja lihtsamaks. Et inimestel tekiks aus(t)us enda ja teiste vastu. Et inimesed ei teeks seda, mida nad ise ei tahaks kunagi kogeda. Usume, et meie eesmärk pole liiga idealistlik. Sest kui ajakirjanduses kaob idealism, pole seda ühiskonnas enam kuskil. Eesti on sigatsejate ja riigikohtu abiga oma tee idealismini valinud — see on moraalitsensuur.
Artikli lühendatud versioon ilmus Eesti Päevalehes 17. augustil 2009.
