Urmo Soonvald: Rahvapidu, praagile (?) vaatamata

 (47)
Urmo Soonvald: Rahvapidu, praagile (?) vaatamata
Foto: Andres Putting

Viimane asi, mida teha tahan, on laulu- ja tantsupeo kirumine. Aastaid oodatud sündmus pole pelgalt ühe rahva pidu, vaid eestlaste avalik deklaratsioon: oleme olemas, üksmeelsed ja tugevad! Nii läks ka eelmisel nädalal – sellist rahvuslikku vaimustust ja ühtekuuluvustunnet pole ammu nähtud. Laupäevane rongkäik, mis venis ja venis, haaras marssima ja marssijaid vaatama erakordselt palju vaimustunud eestlasi.

Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Pärast nii oodatud pidu ei tasu viriseda, aga tasub arutada küll. Miks ikkagi rongkäik nii hilja algas, venis ja päädis laupäevase avalaulmise peaaegu kahetunnise hilinemisega? Kas repertuaar oli valitud massidele või dirigentidele ja koorijuhtidele, kes armastavad keerulisi väljakutseid? Kommentaatoritel oli tuline õigus, kui nad küsisid: kas tõesti üle 50 000 inimese ostis pileti sümfooniakontserdile?

Praegu on emotsioon laes ja liiga kuumalt ühtegi suppi ei sööda. Ometi on kuskil keegi üle pingutanud. Suur osa eestlastest ei tule lauluväljakule kuulama, kuidas kõlavad keerulised valikkooride laulud. Rahvas tahab repertuaari, mis kosutab hinge, toidab patriotismi ja samas ei muutu liiga labaseks. Massidele sobivad laulud ei tähenda labasust. Selline lähenemine on primitiivne ja rumal.

Kes vastutab selle eest, et laupäevane pidu algas ligi kaks tundi hiljem. Küüniline on arvata, et kui tegu on massidele mõeldud rahvusliku sündmusega, siis võib kõike juhtuda ja inimesed pigistavad silmad kinni. Päris nii ikka ei ole. Suur hilinemine tingis tuhandete plaanitust hilisema kojujõudmise ja muid sekeldusi. Tänu vihmale oli inimestes tajuda isegi pahameelt.

Aga küll aastad muudavad inimeste mälu ning järgmine kord on taas rekordiliselt osalejaid. Olen selles kindel, sest kui muidu eestlane tänavale ei tule, siis laulu- ja tantsupeole ikka. See on meie ühine vanne: oleme ja jääme vaprateks eestlasteks!