Urmo Soonvald: President lükkas euro kõikuma

President Toomas Hendrik Ilves ütles euro kohta: „Alternatiiviks on sellest eesmärgist loobuda ja tunnistada, et meie ühiskond pole praegu seesugusteks pingutusteks ja muutusteks valmis.“ Ta on meie esimene riigijuht, kes julgeb tõstatada küsimuse, kas valitsuse ponnistused ikka kindlasti viivad meid euroni ja see valu seda väärt.

Või... pingutame ja pingutame, kärbime end paljaks, aga eurot ikka ei tule. Siis tekiks küsimus, kas praegune majanduse elavdamine (?) on eelkõige valitsuse poliitiline propaganda ja tegelikult pole enam kellelgi ülevaadet, kuidas rahvast ellu jättes euroni jõuda.

Presidendil võib olla õigus. Kuigi ta ise on veendunud, et euro aitab meid, julgeb ta lisada, et euro pole imerohi. Eurol on kaks selget plussi – ta muudab meie majanduse usaldusväärsemaks ja annab riigile selge eesmärgi. Kui alles meil nuteti, et pärast NATO ja Euroopa Liiduga liitumist kadus Eestil ühine eesmärk, siis oleks euro ideaalne märksõna. Kõigile arusaadav ja sõnades käegakatsutavalt magus.

Peaminister ja rahandusminister käituvalt arusaamatult. Teadlased, ärimehed ja meedia on juba ammu rõhutanud, et ühekordsed kärpekesed on poolikud. Neist pole kasu ja nad eksitavad avalikkust. Igat kärbet saadab jutt, et see toob euro taas sammukese lähemale. Aga kus on garantii? Seda pole.

Meie püksirihmapingutamine erineb suuresti muust maailmast – Eesti kärbib, et hoida eelarvet (euro)tasakaalus, ülejäänud maailm ei vaata vaid lühiajalist horisonti, vaid ikka kaugemale. Mujal soodustatakse tarbimist ja kulutamist – siis jõuab ühel hetkel ringlusse piisav hulk raha ja olukord normaliseerub.

Meie seda teha ei saa. Meie tahame eurot. On aga väga suur oht, et kui me 2011. aastaks oleme end euronormi näljutanud, siis jalule tõusta on meeletult raske.

Ei tasu rääkida Euroopa majandustest, kus pole eurot, aga ikka eksisteeritakse. Eestlased ei olegi euro vastu, vaid kiirus ja põletatud maa taktika võib meile osutada karuteene.