Urmo Soonvald: Meie kodused vandenõuteooriad

USAs on juba mitu päeva tähistatud 40 aasta möödumist inimese esimestest sammudest kuul. Siiski jätkub ka seal kriitikuid, kes julgevad küsida: „Kas ameeriklased ikka astusid 1969. aastal kuule või tegu oli NASA suurejoonelise pettusega?“ Vandenõuteoreetikute trumbid pole ülemäära tugevad, kuid sellest hoolimata on neil veendunud kuulajaid.

Ajalugu on huvitav teema, sest aega kunagi tagasi ei keri ja olematuks sündmuseid ei tee. Sestap on huvitav jälgida, kuidas Apollo imeteo 40. aastapäeva tähistamist USAs saadab peen kahtlusevari. Nagu ka kõiki meie endi ajalooliselt pöördelisi kuupäevi. Piisab, kui vaadata meie ajalugu 70 aastat tagasi. Küsimusi ja (vandenõu)teooriaid on palju.

Miks Konstantin Päts ja tema juhitud võimueliit kinkisid Eesti Venemaale?

Kas ja kes said raha Eesti mahamängimise eest 1939. aastal?

Kas ja kes pidi Eestis pärast 1991. aasta putši Moskva-meelse valitsuse käepikenduseks saama?

Kas Rahvaliit ja ERSP olid KGB organiseeritud?

Kuidas küll Lennart Meri Nõukogude ajal nii vabalt mööda maailma rändas? Kelle kõigi heaks ta töötas?

Kas Arnold Rüütli ajal valitses Kadriorus keegi teine?

Kelle heaks Toomas Hendrik Ilves veel on töötanud peale asutuste, mida näeme ta CVs?

Põnevad küsimused, eks. Neist mõnele võime kunagi vastuse saada, mõnele mitte, aga kõige intrigeerivam on see, et kusagil meie ümber on inimesed, kes teavad, kus on tõde...

Kusjuures tõde võib-olla ka see, et vandenõuteooriad ongi kõigest vandenõuteooriad, mil pole mustvalge tõega mingit pistmist.

Aga nad kerkivad ja langevad. 1999. aastal tehtud küsitluse kohaselt ei usu 6 protsenti ameeriklastest, et Apollo meeskond üldse kuule jõudis. Netis on lisaks saadaval pikad ja põhjalikud analüüsid, miks nad ikkagi kuule ei läinud ja miks pidi maailmale valetama.

Las ameeriklased lahendavad ise oma Apollo (ja teised) mõistatuse(d). Eesti vandenõuteooriad tuleb meil lahendada. Seda aga ei saa teha, hoides iga hinna eest seniseid teadmisi, poliitkorrektsust ja sõbralikke suhteid.