Urmo Soonvald: Kuidas lõppeb muinasjutt heast ja halvast kommentaatorist?

Küllap on igas Eesti ja maailma meediaorganisatsioonis, kus kokkupuude kommentaaridega, mõeldud rohkem ja vähem dramaatiliselt, kuidas kommentaari-probleem kontrolli alla saada. Või lausa seljatada. Variante on mitmeid, aga selliseid, mis iga toimetuse õnnelikuks teeks, pole palju avastatud.

Kahjuks avastame end kogu aeg seisust, et kui räägime kommentaaridest, siis tavaliselt just kommentaariumi sellest osast, millega on probleeme. Statistiliselt moodustab see kommentaariumist karjuvalt väikse osa, emotsionaalselt aga mitte.

Kommentaariumiga peab tegelema, aga mitte sellest ei taha ma esmalt rääkida.

Kommentaarium on läbilõige ühiskonnast ja seda loevad kõik. Mitte kõik inimesed, aga kõik sotsiaalsed grupid. Selles olen veendunud ja seda on mulle asjaosalised ka kinnitanud. Aga nad ei loe ju kommentaariumi päevast päeva selleks, et saada halb tuju, stress või leida keegi, keda kohtuga ähvardada. Nad monitoorivad ja jälgivad omalaadset sotsiaalset eksperimenti. Kommentaariumis areneb dialoog, seal on haaravaid mõttekäike, informatsiooni, ühtekuuluvust, irooniat, meenutusi ajaloost, unustatud detaile ja informeeritud tulevikunägemusi. Seda on võimatu eitada.

Aga on tõsi, et hulk kommentaatoreid ei oska käituda. Ma julgen öelda, et nad käituvad teadlikult nii, nagu ei tohiks. Nad on üldjuhul (palgalised) provokaatorid ja lihtsalt õelad, halvad ja harimatud inimesed. Kusjuures ma väljendan end rõhutatult viisakalt.

Mida nendega teha? Kuidas kaitsta korralikke lugejaid ja kommentaatoreid, kuidas olla väärikas kirjastus, kuidas kaitsta tublisid ajakirjanikke?

Kirjastused peavad otsustama, kas ja kuidas kommentaariumiga ümber käia, aga me ei tohi mitte mingi hinna eest piirata sõnavabadust. Inimesel peab olema võimalus oma vabas väljaütlemises olla anonüümne. Samas peab inimene oma sõnade eest vastutama.

Kõige lihtsam oleks kraan kinni keerata ja probleemi polekski. Aga see pole lahendus, kollektiivne mõtlemine ja kirjutamine on tänapäeval osa meie elust, kollektiivse dialoogita ei kujuta elu enam ettegi. Kuidagi peab õeluse ja viha kommentaariumist välja saama, aga nii, et aruteluplatvorm püsiks ja areneks. Nii, et informeeritud, sõnakad ja debatihuvilised kohale jääks.

Delfi on aastate jooksul rajanud tehnilisi lahendusi, palganud moderaatoreid ja loonud kommentaariumi ümber positiivsemat mainet, et hoida selle väärtuslikku osa - kommentaatoreid ja nende loodud debatte. Näeme ja tunneme, kuidas oleme tilkhaaval kommentaariumi mainet parandanud, aga teha on veel palju.

Kusjuures erakondade libedakeelseid ja oma sõnavara kontrollivaid kommentaatoreid me ei suuda tõenäoliselt mitte kunagi minema peletada. Meil ei ole selleks alust. Või on? Avalik pahameel ei lähe neile niikuinii korda. Nad on nagu armee, kes kuulab oma kindralit, mitte oma südametunnistust.

Seega oleme erakondlikke kommentaatorite juurest taas jõudnud lausrõvetsejateni, tõsi, kelle seas on kindlasti samuti erakondlasi. Delfi usub ja loodab, et kehtestatud mängureeglid peavad kommentaariumi hoidma viisakana.

Täpsed reeglid, ranged ööpäevaringsed moderaatorid, mõjusad karistused ja positiivne eeskuju on see, millele me rõhume. Ehk nagu muinasjutus: kas hea võidab kurja? Filmis ja muinasjutus võidab, nii peaks minema ka kommentaariumis.

Aga ma ei ole ülemäära sinisilmne ja ei välista, et kiiremaks ja efektiivsemaks puhastusaktsiooniks kommentaariumis on vaja ka muid võtteid.