Urmo Soonvald: Kade president

See, et president Ilves annab tänavu ordeni 97 inimesele, pole õige ega vale, hea ega halb. See on lihtsalt presidendi otsus.

Nii Ilves, Lennart Meri kui Arnold Rüütel on igas veebruaris pälvinud kriitikat — küll on ordeneid antud liiga vähe või palju, rääkimata sellest, et tihti on orden jõudnud nende rinda, kes seda ei vääri. Vähemalt kriitikute arvates. Vahel on teadmine, et eksiti, jõudnud ka Kadriorgu, kuid avalikult on seda tunnistatud väga harva.

Aga 97 ordenit on ikkagi natuke liiga vähe. Eestis on 1,38 miljonit inimest, kellest suur osa on tublid ja väärikad. Kui siia liita veel välismaal elavad estofiilid ja riigipead, kellele meie heaolu korda läheb, on võimalike nominentide ring väga suur.

Aga ikkagi otsustas Ilves ja tema kaaskond tänada kõigest 97 inimest. President tahtis sellega midagi öelda. Julgen arvata, et Ilves nagu teisedki riigijuhid niisama ühtegi sammu ei tee. Aga mis oli presidendi sõnum?

Et meil on säästuaeg ja ei mingit ülemäärast pidutsemist? Et meil polegi tublisid inimesi? Et edaspidi ei tasugi enam loota, et ordeni saavad sajad inimesed? Et rahvas peab veelgi enam pingutama, et jõuda tasemele, mil riik teda tänab?

Vastuseid on kindlasti veel. Aga meelega kahekohaliseks numbriks kahandatud ordenisaajate arv on ebaõiglane. Orden on lihtsaim riiklik tänu tuntud ja tundmatutele kodanikele. Ei pea kinkima maja ega krunti, piisab käepigistusest ja helkivast medalist, et kasvatada kodanike riigitruudust.

Ilves läks aga säästurežiimile. Olles aastate jooksul kriitikute poolt hellaks tulistatud, on president langemas olukorda, kus ta teeb otsuseid avaliku arvamuse järgi või avaliku arvamuse suunamiseks. Praegu edastas president sõnumi, et alates 2008. aastast on Eestis liiga vähe tublisid inimesi.

Hea muidugi, et välja on praagitud uue aja nomenklatuur ja muud võimule truualamlikud inimesed, aga kahjuks pole sama märkimisväärselt tõusnud need, kes taibukad ja tarmukad. Nii Eestis kui mujal.

Vaid ühe erandiga. President andis ordeni tublile ärimehele, kel üheks äriks oli kasiinobisnes ja kes praegu eelistab investeerimist Eestist väga kaugele, aga mitte appi hüüdvale kodumaale.