Euroopa otsustas valida kaks halli poliitikut meid edaspidi valitsema. Eelarvamused on tavaliselt saatanast ja võimalik, et nii Belgia peaminister Herman van Rompuy kui britist Euroopa Komisjoni kaubandusvolinik Catherine Ashton löövad alles särama, kuid esmamulje, mis on tavaliselt kõige olulisem ja meelejäävam, jääb paljudele igaveseks.

Poliitika on üks osa šõubisnesist ja šõubisnesis loeb eelkõige kõik see, mida massid sinust arvavad, mida nad sinust teavad, kuidas sa neile paistad jne. Kuigi Eestis Euroopa uute tippude üle arutelu ei toimunud ja peaminister Ansip otsustas lihtsalt president Ilvese nimega naljatleda, siis olime välisajakirjanduse põhjal valmis suuremateks (loe: suurteks) nimedeks. Ootasime liidrit, kes mõjuks liidrina ja näitaks Euroopat tugevamana. Ootasime midagi sarnast, mis on või oli hiljuti Euroopa suurte riikide tipus. Ootasime isiksusi, kes ei pea esmalt pool aastat ennast tutvustama.

Euroopa uued juhid on kompromisside kompromissid. Nad on kahjutud, eriti suurtele riikidele. Nad on kahjutud ka väikestele, sest nad ei hakka ajama Saksa, Prantsuse või brittide asja. Kui kriisisituatsioonis neid keegi ei kuula, siis on nad osutunud mõttetuks valikuks. Häda on selles, et kui nende hall pale ka igapäevategudes välja tuleb, siis on hilja ja tulutu seda remontida.

Poliitilistel ametitel, eriti Euroopa absoluutses tipus, vajame me nimesid, isiksusi, jõudu. Praegu paistab, et suured said sobilikud kodanikud ametisse ja nüüd loodetakse, et formaalsused on täidetud. Tegelikkust ei oska keegi ette ennustada. Eesti liidrid tervitasid Euroopa uue juhttandemi ametissemääramist, iseloomustades kenade sõnadega. Kui poliitikud rõõmustavad, siis asjatundjad on mures.