President lausus: “Eesti on liiga väike selleks, et lubada endale erinevaid ühiskonnakihte, kelle vahel sisulist suhtlemist ja dialoogi pole, ning kes teineteisega haruharva, kui üldse, kokku puutuvad. Väikeriigi tugevus ja võlu ongi selles, et eraelus tunneb minister töömeest ja kirjanik talunikku ning neil on teemasid, mida omavahel arutada. Väikeriik toimib edukalt vaid siis, kui ta on sisemiselt demokraatlik ja avatud. Me saame hakkama vaid siis, kui eliit on eliit vaid vaimses mõttes, aga mitte selles tähenduses, et keegi end kunstlikult ülejäänud ühiskonnast eraldab ja teistesse inimestesse alavääristavalt suhtub. Kui mõni end eliidi hulka lugev noormees kogu rahvale teada annab, et tema jaoks on ajateenistus vaid hoopis ajaraiskamine, siis sõltumata sellest, kas ütlejaks on poliitik, popstaar või sportlane — vaimses mõttes ta ühiskonna eliiti kindlasti ei kuulu.”

Raske on riigipeaga mitte nõustuda, kuid mida me peame jälgima — ta sõnu või tegusid? Kuigi presidendi empaatiavõime on Kadriorus oldud aastate jooksul märkimisväärselt tõusnud, on siiski keeruline öelda, et meie president armastaks rahvaga suhelda. Ta teeb seda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Aga kas seda on piisavalt?

Juba esimene Eesti Vabariik oli selgete sotsiaalsete klassidega ühiskond, kus talunikul, kaluril või ministril omavahel palju rääkida polnud. Igaüks ajas oma asja ja võimalik, et selgelt eristunud ning lahku kasvanud klasside tõttu ei tormanud keegi ka Eestit kaitsma, kui venelased sisse marssisid.

Ka tänases Eestis on palju sotsiaalseid klasse. Suuresti tänu meediale saavad enim tähelepanu ja sõnaruumi poliitikud, kunagi poliitikas olnud või poliitikute kaitsva kilbi all olevad inimesed. Neil on positsioon, mis annab nende sõnadele kaalu. Ometi on nende teod ja eeldused eliidist väga kaugel. Tõsi, eliiti saab defineerida mitmeti. See võib olla vaimne, rahaline, institutsionaalne. Meil on veel vara rääkida sugupuudest, mis tõstavad inimesed automaatselt eliiti.

Eesti domineerib punnitatud eliit. Igaüks, kes osaleb tõsielusarjas, annab välja plaadi või on muidu hakkaja, kuulub juba eliiti. Neilt küsitakse meie sõjaväe võimekuse, eurotsooni hädade ja riigieelarve puudujäägi kohta… Vaatamata sellele, et neil pole vastamiseks teadmisi.

Kas riigikogulased ja ministrid kuuluvad Eesti eliiti? Võiks, aga suur osa neist ei vea välja. Nende eeskuju ühiskonnale on pigem koomiline ja jõuetu. Meenutagem korraks: sportautod, aiapeod, telesaated, enneolematud autoliisingud jne. Nendegi (poliitikute) kohta saab öelda presidendi sõnadega: vaimses mõttes ta ühiskonna eliiti kindlasti ei kuulu.