Urmo Soonvald: Amatööridega olümpial

Olin aastaid ja aastaid seda meelt, et olümpiale tuleks pigem saata üks sportlane rohkem, aga kindlasti mitte vähem. Vancouver tõi mu põhimõtetesse muudatuse — olümpiale tasub saate neid, kes on profid ja püüavad medalit või vähemalt elu parimat tulemust.

Täna ei tasugi rääkida neist, kes Vancouveris olid loodetud tasemele, võrdsed maailma tipu või neile kuklasse hingava rühmaga. Neid oli vähe ja nende nimesid teadsime juba enne võistlusi.

Eesti laskesuusatajad ja lõviosa murdmasuusatajatest teevad nõutuks. Neid on millegipärast lihtne kritiseerida, eriti omamata kogemust taoliseks pingutuseks. Aga nende esitatud kommentaarid on naiivsed ja arusaamatud. Kellel on kurk valus, kes on lihtsalt tühi, kellel jalad krambis jne. Eks seda juhtub spordis kõigil, aga meie omadel justkui kõige tihedamalt.

Peamine vastulause, miks tuleb kõiki olümpiale saata, on samuti klassikaline: olümpia on motivatsioon ja kogemused. No keda motiveerib teadmine, et teist olümpiat järjest võetakse meie laskesuusataja rajalt maha, sest kaotab juba ringiga. Või milleks on vaja kogemusi sportlasel, kes maailma esikolmekümnesse ei jõua üheksal võistlusel kümnest.

Samuti on rõhutud sekundaarsete sportlaste koondisse arvamisel faktile, et siis saavad staarid rohkem abimehi kaasa võtta. See on tõenäoliselt tugevam ja mõjuvam argument kui kogemused ja motivatsioon kokku.

Aga moment, mida teleri vahendusel polnud näha, oli eestlastest autsaiderite puuduv mehisus ja võitluslikkus. Tihti jäi neil isegi alla oma keskmise esinedes õigust ülegi, nagu ka põhjuseid, miks olümpia ebaõnnestus.

Mida edaspidiseks soovida? Võimalik, et just võitluslikkust. Siis ei paista halb koht ka nii halvana.