Urmo Soonvald: 9. mai – propagandapomm
Näib, et ka venelased on 9. mai enda jaoks taasavastanud, sest veel 10. mail vooris Filtri teele sadu ja sadu inimesi, käes lilled, et meenutada suure sõja lõppu. Muide, teiste seas ka üks kunagine Tallinna linnaosajuht. Seda ei saa neile ette heita.
Ma ei tea, kas kaks teist propagandasündmust 9. mail olid juhuslikud või mitte, aga neil õnnestus osaliselt selle päeva tavapärast võlu ja valu varjutada. President Ilves andis Eesti Päevalehele intervjuu ja IRL korraldas meediale mõeldud tenniseturniiri. Mõlemad sündmused said üksjagu tähelepanu, punapropaganda muutus mõnevõrra roosamaks.
Oleks halb, kui asume oma tegemisi sättima lähtuvalt 9. maist ja sellega kaasnevatest hirmudest. See on justkui järeleandmine ja Moskva pingutuste tunnistamine. Samas – Eesti riigil pole venelaste liitmiseks midagi teha. Õige aeg on ammu maha magatud. Kaks aastat tagasi, mil venelased Tallinna südame pahupidi pöörasid, tekkis korraks lausa hirm, et venelastele meeldimise nimel tullakse neile isegi liiga palju vastu. Aga jutud jäid sõnadeks. See, kui ETV tegi sõsarprogrammi ja lükkas venekeelsed saated sinna, pole midagi erilist.
9. mai on venelaste ainuke tähtpäev. Kogu nende ideoloogia püsib võidul ja võiduga kaasnevatel müütidel. Isegi tänavusel Moskva Punase väljaku paraadil kinnitas president Medvedev, et Venemaa tõrjub kõik rünnakud. Miks siduda end igas esinemises sõja, vägivalla ja ohtudega? Sest 9. mail 1945 alanud ajastu pole lõppenud ja elab Venemaal edasi.
Ma ei teagi, kuidas oleks meil õige suhtuda 9. maisse. Vaikselt pealt vaadata, püüda levitada oma tõde või siseriiklike sõnumitega varjutada venelaste püha? Või hoopis elada tavalist elu ja venelasi mitte märgata. Häid lahendusi pole, sest iga ootamatu või ka planeeritud sündmus mõjub sel päeval kohe propagandana.
