Urmas Viilma: Suure reede demokraatia
Jõulud on vähemasti lõbusad, kuid suur reede on pigem muutunud “Teeme ära!” eeltalgupäevaks. Saab aiad korda ja risu põletatud. Kuna lumi ja külm ei taha sel aastal sugugi jalatäit maad tagasi anda, või kui, siis sombusele ilmale, siis jäävad seekord koduaiad pikal nädalavahetusel riisumata ning risu põletamata. Suurem osa inimestest ei oska sellega nagu midagi peale hakata.
Jättes kõrvale usulise tausta ning võttes appi eesti keele seletava sõnaraamatu, võime sealt lugeda: püha, see on eriti sügavat austust, lugupidamist vääriv, ülimalt aukartuses austatav; selline, mida ei tohi rikkuda, labastada jne. Näidetena tuuakse järgmised fraasid: Kellegi mälestust pühaks pidama. Pühaks peetud kombed, viisakusreeglid. Püha kodumaa. Isamaa püha pind. Pühad ideaalid, aated. Meie vanemaile oli vaevaga saadud leib püha, jne.
Leidsin oma imestuseks, et näiteks meie riiklikus õppekavas puudub viide mõistele “püha”. Lapsed ja noore riigi värsked täiskasvanudki ei saa enam aru, mida tähendab, et leib või hümn või lipp või isamaa või inimelu on püha, ammugi veel seda, et kristlased kasutavad Jumala kohta tiitlit Püha, või et kirik on pühakoda. Peagi saab termin “püha” tähendama nende jaoks kitsalt vaid riiklikult tähistatava töö- ja koolivaba päeva sünonüümi, või siis tungib “püha”-mõiste laste tavaellu seoses pakase tõttu koolist koju jäämisega, sest käes on “külmapühad”.
Pühaduse muutumine ajas
Nõnda kiputaksegi pühadusega seotud küsimustesse üha enam ja enam suhtuma olukorrast lähtuvalt. Püha ei ole enam miski, mis on puutumatu ja muutumatu. Püha on miski, mis tundub olevat painutatav lähtuvalt olukorrast. Kui levisid kuuldused maailmakuulsa poppdiiva kontserdi järelpeost ühe vanalinna kiriku tagahoovis, mõistis avalikkus selle hukka. Paar aastat tagasi toimus ühes Eestimaa kirikus kunstiprojekt alasti inimestega ratastoolis. Avalikkuse hukkamõist ei olnud enam nii karm – kunsti sildi all on palju asju lubatud!
Hiljuti toimunud punkbändi möll Venemaa olulisemas katedraalis leidis Eestis pigem toetust kui hukkamõistu. Nõnda näeme, kuidas arusaam sakraalsusest ehk pühadusest on kaasaegses maailmas tegemas läbi sedasama muutumise ja kaasajaga kohanemise protsessi nagu paljud muud sajandeid paika loksununa tundunud väärtused ja tõed. Relatiivsuse viirus on järgmise ohvrina nakatanud arusaamist pühadusest. Juba varem on nakatunud sama viirusega arusaamised pereväärtustest, seksuaaleetikast, inimelu pühadusest.
Vaimulikuna olen pidanud igal aastal puutuma kokku mõne järjekordse kunsti- või filmiprojektiga, mille puhul soovitakse teostamispaigana kasutada just kirikut. Vahel on tegemist lihtsalt mõne vaatefilmiga või sobiva tausta otsimisega, samas tuleb ette ka ettevõtmisi, kus projekti tutvustajat ära kuulates ei suuda ma mõista, kas ta ikka saab aru, millega on kiriku puhul tegemist. See on pühitsetud ruum, püha koda! Kui seda ütlen, siis ei saada päris hästi jällegi minust aru, et mida ma mõtlen selle “püha” all.
Mulle meeldib õigus arvamust ja veendumusi avaldada. Samas näen, kuidas üha enam ja enam muutuvad teatud arvamused ja veendumused poolametlikult tagurlikeks ja palju ei puudu, et nende eest võidakse isegi karistada. Euroopas on juba kohti, kus piibellike veendumuste avalik tunnistamine teatud küsimustes ja oma usuvabaduse realiseerimine võib tähendada süüdimõistvat kohtuotsust.
Pühadust määravad petitsioonid ja meeleavaldused
Samal ajal on tekkimas uued teemad, mis on saamas lääne ilmalikus ühiskonnas puutumatuse oreooli. Need on saavutamas peaaegu et religioosses mõttes pühaduse staatust. On esile kerkinud valdkonnad ja teemad, mida ei tohi enam kritiseerida, vastupidi, neid tuleb kaitsta seaduse jõuga, mõnel pool maailmas juba füüsilise jõuga ja seda pahatihti kõigi teiste arvamuste ja tõekspidamiste arvel. Imestama paneb, et demokraatlikus ja inimõigusi väärtustavas ühiskonnas on siiski õigusi ja vabadusi, mis on tähtsamad (pühamad) kui teised.
Mis või kes on pühaduse määramisel meister? Tundub, et pühaduse mõiste puhul ei toetuta enam ennast kristlikuks Euroopaks pidavas kultuuriruumis kristliku pühakirja autoriteedile ega usaldata ka kiriku õpetust. Selle üle, mis on püha, otsustatakse tänapäeval meeleavalduste ja streikide osalejate arvukuse ning petitsioonide ja märgukirjade allkirjade arvu järgi. Õiged (ja pühad) asjad tunneb tänapäeval ära suurtest ja paljusõnalistest kampaaniatest! Topeltmõjusad on sellised kampaaniad, millega mõni tipp-poliitik või arvamusliider kaasa tuleb.
Suurel reedel on vanakiriklik tava Jeesuse kannatuste ja ristisurma meenutamiseks korraldada ristitee palverännak (via crucis), kus inimesed, kellele on Kristuse ristisurm püha, risti järel kõndides läbivad 14 palvepeatust mõeldes Jeesuse viimastele elutundidele alates surmamõistmisest kuni ristilt maha võtmiseni. Seegi on meeleavaldus, millega väljendatakse oma meelsust ja veendumusi. Kahjuks ei ole Tallinnas juba aastaid suure reede rahvarohketel ristiteerännakutel olnud kunagi näha neid, kes on sakraliseerimas sõnavabadust ja demokraatiat. Suur reede on veel riigipüha, kuid kas see on enamuse jaoks ka püha?
Meil kõigil on, mille üle mõtiskleda. Parim viis on seda teha Suure Reede teenistusel kirikus või ristiteel kaasa rännates, meenutades, kuidas inimloomus on riukalik ning silmakirjalik. Palmipuudepühal kirikutes meelde tuletatud meeleavaldus Jeruusalemmas, kus juubeldav rahvahulk tervitas linna saabuvat Jeesust hüüetega: “Hoosanna Taaveti pojale! Kiidetud olgu, kes tuleb Issanda nimel!”, muutus mõni päev hiljem manipulaatoritest liidrite õhutusel lärmakaks nõudmiseks: “Löö risti! Löö ta risti!”. Pontius Pilatus pesi küll eelnevalt demonstratiivselt käed, kuid lõi siiski Jeesuse rahva survel risti. Tõeline demokraat!
(Autor on Tallinna Piiskopliku Toomkiriku õpetaja.)
