Urmas Viilma: Rahvas toetab kirikut rohkem kui erakondi

 (167)
Urmas Viilma: Rahvas toetab kirikut rohkem kui erakondi
Foto: Andres Putting

Viimastel aastatel üha enam esile tõstetud Eesti ühiskonna ilmalikustumist ja püütud väita, et kiriku roll on ühiskonnas muutunud väheoluliseks. Kinnitust kiriku marginaalsele rollile pidavat andma statistika.

Samas ei minda statistikast rääkides konkreetsemaks. Teame, et statistika ei ole asi iseenest, vaid muutub kõnekaks alles siis, kui saame esitatud andmeid millegagi võrrelda. Mille või kellega võrrelda kiriku positsiooni Eestis? On neid, kes ütlevad, et õiglane on võrrelda ainult kiriku enda varasemate näitajatega. Tõepoolest, 1985. aastal oli Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus (EELK) 50 000 annetajaliiget. 1990. aastaks olid samad näitajad liikunud kasvusuunas 64 000 annetajani, et seejärel kukkuda 2000. aastaks 47 000 annetajaliikmeni.

Täna, kümme aastat hiljem on kaotatud veel umbes 10 000 annetajaliiget. Kui nüüd ainult selle vaatenurgaga rahulduda, siis võivad kiriku kritiseerijad parastada küll! Samas võib küsida, millisel tänases Eestis tegutseval organisatsioonil oli juba 1985. aastal 50 000 liiget? Teistel kolmandas sektoris tegutsejatel on loomulikult hea näidata ette taasiseseisvumise järgne liikmete kasv, kuid nullist on lihtne liikmeskonda kasvatada! Peame nägema kiriku liikmete ja toetajate arve kontekstis muude sarnaste ja võrreldavate näitajatega ühiskonnas. 

EELK on maksu maksvate liikmete arvult võrreldav näiteks Teenistujate Ametiliitude Organisatsiooniga (TALO), mis koondab katusorganisatsioonina erinevaid ametiliite. Teame, et TALO ei ole riigi ega laiema ühiskonna silmis sugugi vähetähtis või marginaalne institutsioon. Nende läbirääkimisoskus on mõjutanud meie kõigi palka. Kuid ka ametiliidud ja –ühingud on pidanud tunnistama oma liikmete stabiilset vähenemist. 

Kui võrdleme erinevate poliitiliste erakondade liikmete arve selgub, et kahe valitsuserakonna liikmeid on kokku vaid vaevalt 20 000. Alles siis, kui lisada ka suuremate opositsioonierakondade liikmed, suudavad need muutuda võrreldavaks luteri kiriku annetajaliikmete iga-aastase koguarvuga. Erinevalt kirikust hüüavad aga erakonnad pidevalt oma liikmete kasvust.

Samal ajal on erakondade esindajad ise tunnistanud, et liikmemaksu maksavad regulaarselt vaid kuni kolmandik liikmetest. Erakonna liikmeks ei loeta enam ainult neid, kes on pärast liikmeks saamist erakonnast välja astunud või heidetud. Kes sisse astunud, see on liige, hoolimata liikmemaksu tasumisest! Nõnda võime nelja suurema erakonna liikmemaksu tasujaid mõõta umbes arvuga 17 000. Oleme usaldanud erakonnad juhtima oma riiki ja nad saavad selleks ka püsitoetust riigieelarvest. 

2000. aasta rahvaloenduse andmetel pidas ennast luterlaseks 152 237 inimest ja õigeusklikuks 143 554 inimest. Eelseisvate Riigikogu valimiste valguses on asjakohane meenutada, et 2007. aasta valimistel sai kõige suurema toetuse osaliseks Eesti Reformierakond 153 044 häälega (27,8%) ning teiseks platseerus Eesti Keskerakond 143 518 häälega (24,1%). Huvitav arvude kokkulangevus rahvaloenduse andmetes esitatud kirikliku kuuluvusega! Reformierakond sai pärast valimisi mandaadi valitsuse moodustamiseks. Kas oleme kuulud kedagi ütlemas, et reformierakonnale või keskerakonnale antud toetus oli tookord marginaalne? Miks samade näitajate juures peaks pidama vähetähtsaks luterlaste või õigeusklike arvu ühiskonnas? 

Eestlasi on nimetatud jõuluusklikeks. Faktum & Ariko uringufirma poolt 2007. aastal Eesti Päevalehe tellimusel läbi viidud uuring näitas, et jõulude ja aastavahetuse paiku käis vähemalt ühe korra kirikus 52% eestikeelsest ja 47% venekeelsest elanikonnast. See on umbes 640 000 inimest. Meedia hindab aktiivset jõulukirikus käimist tihti rituaaliks, millest ei maksa teha liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. 

Kuu aja pärast oodatakse meid täitma järjekordset rituaali — valima Riigikogu. 2007. aastal käis valimas 555 285 inimest. Öeldakse, et valija pidavat otsustama jalgadega — kui ollakse poliitikas pettunud, valima ei minda, kui tajutakse oma kaasarääkimisõigust ja hääle mõjuvõimu, antakse ka hääl. Kas jõulukirikusse minek pole mitte samasugune jalgadega hääletamine ja oma tegeliku suhtumise väljendamine usku ja kirikusse ja seda mitte ainult nelja aasta tagant, vaid märksa sagedamini!

Statistika kinnitab, et inimeste toetus kirikule on ühiskonnas väga suur, isegi suurem kui mitmetel teistel avalikku arvamust aktiivselt mõjutavatel institutsioonidel. Vahe on selles, millised on kellegi võimalused oma arvamuse esiletoomisel või oma struktuuride põlistamisel, sealjuures riigieelarve otsesel rahalisel toel. 

Kirik on hoolimata oma suurest usaldusväärsusest olnud üsna vaeslapserollis võrreldes ühiskonna mistahes muu pehmemasse tiiba jääva valdkonnaga. Võime ju uhkusega rääkida pühakodade programmist, kuid kui kogu programmi ühe aasta vahenditest ei jätku kõigest näiteks Pöide kiriku katuse vahetusekski, siis mis toetus see on?