Urmas Viilma: Rahvaloenduse tulemus annab eestlaste usulembusest moonutatud pildi
Selle küsimuse puhul on püütud avalikkusele selgeks teha, et usuküsimused on inimese isiklikku elu ja usuvabadust puudutavad, mistõttu on sellele küsimusele vastamine rangelt ja rõhutatult vabatahtlik. Sellest jääb mulje nagu rahvaloenduse muud küsimused ei puudutanuks küsitletavat nii isiklikult või ei oleks paljudele muudele küsimustele vastamine olnud vabatahtlik. Põhimõtteliselt oleksin ma ju võinud mitmete küsimuste puhul vastata, mida iganes soovinuks. Ja kas näiteks küsimus naistele sünnituste arvu kohta (kõik elussünnid) ei ole mitte piisavalt delikaatne, isiklik või valuski, et sellele võiks ühe vastusevariandina pakkuda: "Ei soovi vastata".
Jõudsin rahvaloenduse küsimustele vastates kummastava ja samas hirmutava tõdemuseni, et esitatud küsimustele antavatest vastustest ei saa teha Eesti tegeliku usulise maastiku kohta üldistavaid järeldusi. Ometigi on äsja avaldatud andmed üldistavad ja jätavad mulje, et see ongi Eesti tegelik usuline pilt. Statistikaameti pressiteatest ei selgu, kui palju oli arvuliselt kokku neid, kes usuküsimustele vastasid. Samas märgitakse, et 14 protsenti jättis usuküsimusele vastamata, kuid edaspidi see nüanss ununeb ja vastamata jätnute täpne arv pressiteatest ei selgu. Kas oli vastamata jätnute arv 10 000 või 100 000? Kui inimene küsimusele ei vastanud, ei tähendanud see, et ta ei usu või ta kirikusse ei kuulu. Järelikult puuduvad riigil andmed nende 14 protsendi vastanute kohta (lisaks veel nende alla 15-aastased lapsed). See ei tähenda ju, et sellistel inimesel eelduslikult puuduksid usulised vaated, sest ainult 2 protsenti on vastanud, et neil suhe religiooniga puudub.
Ka see on kummaline, et alla 15-aastaste laste puhul polnud võimalik määratleda nende usutunnistust, kuigi laps võib olla ristitud ja kuuluda kirikusse. Nõnda on kerge tekkima arusaam, et rahvaloenduse tulemused peegeldavad kogu elanikkonna usulist kuuluvust, kuid tegelikult ei ole see nii. Alla 15-aastaste inimeste arv peaks olema Eestis suurusjärgus 200 000. Milline on nende kiriklik kuuluvus või maailmavaade? Ma eeldan, et see kattub üldjuhul lapsevanemate omaga.
Tulemustest selgub ka, et mitte-eestlastest tunnistab kindlat usku 50 protsenti vastanutest, eestikeelsetest vaid 19 protsenti vastanutest. See, et õigeusk saab loenduse järel domineerivaks kristlikuks konfessiooniks Eestimaal oli etteennustatav, kuna venekeelsele vastajale on õigeusk identiteedi küsimus ja loomuvastasena tundub oma identiteeti maha salata. Usu tähtsat rolli üksikinimese elus kujundab ka venekeelne meediaruum, mis erineb selles osas oluliselt eestikeelsest. Venekeelne meedia näitab kirikut reeglina positiivses valguses, eestikeelne meedia pigem negatiivses või skandaalses valguses.
Eestlane võib seetõttu, et usk on ebapopulaarne jätta küsimusele pigem vastamata, kui kinnitab, et kuulub luterlaste hulka. Seda ka siis, kui on ristitud ja tema vanemad-vanavanemad on olnud kirikuliikmed ning vähemalt jõulude ajal käiakse kirikus. Venelased peavad ennast sünnipäraseks õigeusklikuks ka siis, kui isegi ülestõusmispühade ajal kirikusse ei lähe. Äsja ilmutatud andmed kinnitavadki, et õigeusklikke on 16 protsenti ja luterlasi 10 protsenti 15-aastastest ja vanematest vastanutest.
Minule annab rahvaloendusel usku puudutavate küsimuste selline püstitus kindla sõnumi, et vastused loetakse küll kokku ja tehakse ka vastavad järeldused, kuid eesmärgiks ei ole olnud saada võimalikult täpset tulemust, vaid saada mingi tulemus, sest konkreetsed andmed jäid loendamata hinnanguliselt isegi kuni 25 protsendi ulatuses kogu Eesti elanikkonnast. Samal ajal teame kõik, et tulemustest koonduv statistika mõjutab järgmiseks kümneks aastaks arusaama Eesti usulisest maastikust. Mõjutab ka poliitilist ja ka ametlikku avalikku suhtumist ning loogiliselt ka edasisi suhteid riigi ja usuliste ühenduste vahel.
Minu hinnangul pisendab ja marginaliseerib rahvaloenduse metoodika usulist kuuluvust puudutavates küsimustes kunstlikult tegelikku pilti Eesti elanikkonna suhtumisest nimetatud küsimustesse. Pole siis ime, et meid peetakse Euroopa sekulaarseimaks riigiks.
