Urmas Viilma: Millal saab inimene täiskasvanuks?
Viimastel kuudel on käinud üsna elav arutelu noortele valimisõiguse andmise, täpsemalt, valimisea langetamise üle. Paljud arvamusliidrid on avaldanud oma seisukohti ja esitanud argumente nii praeguse olukorra säilitamise, kui ka valimisea muutmise poolt. Küsimuse alla on võetud noore inimese küpsuse ja vastutusekoorma kandmise teema.
Erinevates kultuurides on inimese täisealiseks saamist hinnatud tema usulise küpsuse järgi. 12-aastaste juudi poiste bar mitzva pidustused või pisut nooremas vanuses moslemi poiste ümberlõikamine on paar näidet mittekristlikest kultuuridest.
Luteri kirikus on konfirmatsiooni ehk leeriõnnistuse vastuvõtjaks noor alates 15. eluaastast, katoliku kirikus saavad kinnitamise sakramenti vastu võtta pisut nooremad. Mõlemal juhul eelneb vastav ettevalmistus leeri- või kateheesikursuse näol.
Viiekümnesed „leerilapsed“
Tänapäeval kuulub arusaam, et täiskasvanuks saab inimene alles siis, kui on leerist “lahti saanud” ajalukku. Meie vanavanemate põlvkond lõpetas leeriõpingud piduliku jumalateenistusega alles 17–18-aastaselt.
Vaimulikud teavad, et nii noored leerikursuslased on paljudes kaasaja kirikutes siiski erandlik nähtus. Minu viimaste aastate kogemus kinnitab, et keskmine “leerilaps” on 40–50-aastates laia silmaringi, väärika ameti ja kindla arvamusega inimene, kes on oma elukogemuse ja tõsiste vaimsete otsingute järel jõudnud veendumuseni, et elus on olulisemaid asju kui 3D ekraaniga teler või pidevalt täienev nutitelefonide kollektsioon.
Arvamus, et kirikuga liituvad “ära pööratud” või sinna meelitatud kergesti mõjutatavad noored, on linnalegend. Loomulikult tuleb kursusele neidki, kes on leeris seetõttu, et nende jaoks omab kiriklik laulatus sisulist tähendust abielu sõlmimisel ning leerikursuse läbimine on selle eelduseks.
Jah, need on reeglina noored inimesed, kes ei esinda sellegi poolest massi, nagu vahel arvatakse. Seda põhjusel, et kiriklikult laulatatakse kõigest 10% abieludest. Neid, kes on valmis mitmeid kuid kestva ja iganädalast paaritunnist osalemist nõudva leerikursuse läbima lihtsalt ilusa laulatuse pärast, on üksikud.
Mõjutatavus on kõrvaline, peamine on noorte usaldamine
Tulles tagasi valimisea juurde, siis on see jäänud püsima tõepoolest meie vanavanemate leeriea tasemele, kuigi täna kehtivad riigis usuküsimustes sootuks leebemad reeglid.
Lähtuvalt kehtivatest seadustest, võivad tänased noored oma kogudusliku kuuluvuse üle iseseisvalt otsustada, lahus oma vanemate arvamusest, juba alates 15. eluaastast. Samal ajal ei usalda riik isegi 16-aastast inimest valimiskasti juurde.
Küsimus ei ole ju selles, kas noorte valima lubamine muudab või ei muuda valimistulemust ega ka selles, kas noored on mõjutatavad või mitte. Küsimus on noore inimese usaldamises ja tema arvamuse väärtustamises, ka tema panuse hindamises ning noore kaasamises oluliste asjade üle otsustajate ringi.
Me ei usalda 16-aastast noort valima valla- ja linnavolikogu või parlamendi liikmeid, küll aga õhutame teda asuma praktiseerima mõnes palju vastutusrikkamas valdkonnas. Näiteks harjutatakse juba põhikooli lastega palge õhetades kunstpeenisele kondoomi pealetõmbamist, küsimata, kas see on lapse mõjutamine mingis suunas, kuhu ta muidu veel nii vara ise ei liiguks. Eeldatakse, et selles vanuses noor on juba küps selliseks praktikaks.
Seks pole allergiahoog
Keegi ei esita küsimust, milline on sellise mõjutamise tulemus, või kas laps, keda nõnda haritakse, ei taju survet neid oskuseid ka päriselus kiiresti proovida. Veel vähem osatakse arvata, et äkki noormees või neiu ei tahagi kunagi selliseid vahendeid tarvitada, sest kavatseb seksuaaleluga alustada alles abielludes.
Tänapäeval naerdakse selline veendumus välja. Mis õigusega!? Kas seks on kohustuslik? Ka ei ole seks midagi sellist, mis võib kellegagi ootamatult juhtuda, et peaks selleks kuidagi valmis olema. Nagu võiks kiresööstu võrrelda kontrollimatu ja üllatusliku allergiahooga, mis võib kedagi ootamatult keset igapäevatoimetusi tabada. Soovimatuid tagajärgi (rasedust või haigust) selliselt välja vabandada - see on tõeliselt ebaküps ja lapsik.
Pigem tõestab see, et noori ei usaldata, nende käitumist alahinnatakse ning neid ei proovitagi kasvatada või harida teisiti. Pigem tuuakse nad vahetunnist, kus äsja palli mängisid, loengusse banaani peal “harjutama”. Ei usuta, et noored suudavad vältida juhusuhteid ja seepärast ei nähta kuigi palju vaeva selleks, et väärtustada püsisuhteid. Lihtsam on õpetada kummi peale tõmbama.
Isiklikult esindan veendumust, et parim vahend soovimatu raseduse või suguhaiguse vastu on seksuaalsuhtesse asumine alles siis, kui ollakse valmis kandma täielikku vastutust võimalike tagajärgede eest kogu oma ülejäänud elu ning koos selle isikuga, kellega voodisse minnakse. Kristlasena usun, et see aeg saabub abiellumisel.
Rõhk perekesksetele väärtustele
Erinevalt valimas käimisest, on lähi- ja paarisuhete korrasolek seoses õnnelik olemisega. Selleks on suuremad eeldused siis, kui noori haritakse rõhuasetusega pere- ning püsisuhete loomisele ja hoidmisele. Suhte füüsilistele aspektidele liigse ja prioriteetse tähelepanu suunamine sellisel kombel, kuidas see toimub kaasaegses ühiskonnas, ei taga püsivat õnnelikku elu, vaid võib seda õnne hoopis lühendada või lausa rikkuda. Seda eriti juhul, kui sellest tehakse suhte vundament. Seda väidet kinnitavad arvukad kirjutised meediaväljaannetes, mille omanikud just selliste lugude kirjeldamise pealt oma leivale singi peale soetavad.
Erinevates artiklites ja intervjuudes on ületähtsustatud ohte, mis kaasnevad valimistel kergesti mõjutatava ja väljakujunemata poliitilise eelistuseta noore poolt antud häälega. Kõik saavad tegelikult aru, et sellised ohud on praktiliselt olematud. Veel vähem mõjutab see kuidagi selle noore isiklikku õnne või tulevikku.
Reaalses elus ei oma valimisiga kuigi olulist rolli ei üksikindiviidi ega ka ühiskonna toimimisele. Mulle tundub see olevat natuke pseudoteema, millega tähtsustatakse üle kandidaate, keda valitakse. Nad ise on ka varmad seda teemat mõlemas suunas arendama, eesmärgiga olla kaadris.
Oma elu õnnelikumaks muutmiseks peab inimene olema paremini ettevalmistatud hoopis selleks, et valida vaid korra, ja seda kindla teadmisega ja usuga, et see valik kehtib seni, “kuniks surm lahutab”. Abikaasa ei ole linnavolinik, isegi mitte parlamendisaadik, keda võib iga nelja aasta tagant välja vahetada.
