Täna räägime ikka veel, et paneme tule põlema või kannu tulele, tegelikult vajutame hoopis lambi või elektripliidi lülitit. See on väga lihtne näide keelemälust. Ega me veel sellepärast neid väljendeid ära ei keela, et meie oleme on muutunud. Või keelame hoopis ära väljendi külla minema, sest enamasti ei lähe me ju külla inimestele, kes elavad mõnes metsade- ja põldudetaguses külas, vaid hoopis naabermajas, kõrvaltänavas või teises linnaosas. Või keelame ära lambipirni, sest tegu on Ladõgini hõõglambiga, mitte pirniga. Vähemalt nii püüti mulle keskkoolis 1970. aastate alguses selgeks teha.

Ja üldse peaksime eesti keele ära keelama, sest meie kaunis emakeel võib mõnest ideoloogiast või teaduslikust teadmisest tuhmistatud inimesele kõlada äärmiselt ebaloogilisena. Kujutage ette, et asjad on meie kõrval, st meie anatoomilise kõrva peal. Veel hullem. Asjad on millegi peal, aga asjadel ei ole ju pead.

Selline kehaosadest lähtuv ruumilise paiknemise süsteem on eesti keelde jäänud väga muistsest ajast. Niisuguseid ülimalt toredaid näiteid on eesti keeles väga palju. Selle asemel, et neid keelest välja rookida, tuleb keele ebaloogilisust hoopis kaitsta. Mõelgem korraks nendele keelenditele: karu tatsab puu juures, st juure sees, kindad on käes, st käe sees (käed on ju hoopis kindas) ning püksid on jalas.

Uku Masing vastandas soome-ugri keelemaailma, mida ta hellitavalt sugriks kutsus, indo-germaani keeletõelusele. Indo-germaani keeled on tänapäeva maailmas domineerivad. Nad sõidavad teerullina üle teistest keeltest ja meeltest. Püüavad sõita üle ka eesti keelest. Igermaani keelte hulka kuuluvad näiteks vene, saksa, inglise, iraani, hindi, tšehhi, prantsuse ja läti keel. Sõnas igermaan ei pannud Uku Masing mõttelist sidekriipsu mitte i, vaid osise iger- järele. Iger-maani keeletõelus püüab orjastada teisi keeli ja muuta teiste keelte kasutust ja mõtteilma.

Aga me pole ju mingi orirahvas. Me lööme uhkelt selja sirgu ja hakkame vastu. Meil on oma keel ja oma meel. Meie aukohus esivanemate ees on säilitada eesti keelt ja sõnavara ning mitte seda orjameelselt hävitada. Ka esivanemate-sõna tuleks ära keelata, sest nad ei ole ju ajaliselt meie ees, vaid hoopis taga. Kujutlus meie ees olevatest eelkäijatest kuulub väga vanasse maailmapildi kihti.

Sugri maailmas ei ole keelel grammatilist sugu. Igermaani keeletõeluse osaks on aga keele ja selles väljenduvate sõnade ja nende kaudu ka objektide nägemine läbi sugude võitluse prisma. Siit ka nende dialektikaarmastus. Neile on kogu maailm isane või emane, ja mis sinna vahele ei mahu, on vahest ka mitte kumbki. Neutrumit tõlgime kesksooks, kuigi ladina keeles see just tähendaski mitte kumbki = ne utrum.

Eesti keeles on olemas ainult loomulik sugu, mis väljendub leksikaalsel tasandil: kukk ja kana, täkk ja mära, lammas ja jäär, lehm ja pull. Kui ei ole näha või tähtis, kas järglased on isased või emased, siis kasutame sõnu tibu, varss, tall või vasikas. Kui aga isased loomad on kohitsetud, siis kasutame sõnu kabun, ruun, oinas ja härg. Sõnadel endil eesti keeles sugu ei ole.

Nüüd on igermaani kummardajad alustanud järjekordset eesti keele kohitsemist, keelest sõnade väljarookimist. Põhjenduseks igermaani igavene dialektiline grammatiliste sugude võitlus nii nende keeles kui ka meeles. Esimees on eesti keeles mitte kumbki, ei ole ta mees ega naine, on lihtsalt amet. Kui me ka tunneme järelliites -mees ära sõnatähenduse mees, siis naergem selle arhaismi üle. Sellele sõnale on ammu antud uus tähendus.

Eesti keelde on kunstlikult püütud tuua leksikaalset sugu teistegi liidete abil. Nt lauljanna, lauljatar ja õpetajanna tähendavad naissoost ametimeest, aga enamasti kasutame nendegi ametite puhul neutraalset, mitte kumbagi tähistavat sõna laulja või õpetaja. Õnneks ei taha keegi veel arstinnade juures käia. On küll üks amet, mille pidajad sugu tähtsaks peavad. Balletiteatris pahandatakse väga, kui meeste kohta meesbaleriin öeldakse. Mehed olla kõigest balletitantsijad, kaunid naised aga baleriinid.

Viimati on tehtud ettepanek asendada sõna esimees suisa põhiseaduslikult sõnaga eesistuja. Aga seegi oleks orjalik kummardus igermaani keelte hulka kuuluvale vene keelele. Predsedatel on ees-istuja. Kuigi tõsi, vene keelde on see sõna laenatud preisi kantseliidist — Vorsitzende. Isegi nõukogude sõjalise okupatsiooni tingimustes suutsime oma selja sirge hoida ja rääkisime-kirjutasime Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei või Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehest, mitte eesistujast. Kuidas oleks, kui me võtaksime nii merel kui ka suures poliitikas kasutusele suure tüürinaise mõiste?

Kui me laseme igermaanidel teerulliga meie keelest üle sõita, siis on tulemuseks see, et kaotame oma rahvusliku omapära, kaotame oma keele ja meele. Tasandatud ja tasalülitatud eesti keel muutub niimoodi kiiresti igermaani keeleks ja me hakkame ka nende moodi mõtlema. Aga võib-olla oleme ikkagi orirahva esindajad ja häbeneme seda, et oleme sugrilased?