Urmas Reinsalu: Kutsun erakondi ülesse sõlmima riigikaitse kokkulepet

 (35)
Kaitseministeeriumi ministrivahetus
Urmas ReinsaluFoto: Andres Putting

Kogu Euroopa julgeolekupilt on Ukraina kriisi taustal muutunud. Muutunud olud nõuavad, et astuksime tegelikke samme, üksnes retoorikast ei piisa. Seetõttu kutsun ülesse erakondi sõlmima rahvusliku riigikaitse kokkulepet, et arendada Eesti riigikaitset pikaajaliselt selges suunas.

Ukraina kriis omab määratut mõju  Eesti julgeolekusituatsioonile. Mida peame oma tegevuses sellega seoses muutma või täiendavalt ette võtma? Kõigepealt vajame kainet analüüsi ja hinnanguid võimalike arengute ja tõenäoliste mõjude kohta. Selleks on otstarbekaks korraldada Riigikogus veel sel istungjärgul riiklikult tähtsa küsimusena arutelu Ukraina kriisi mõjude kohta sõjalises ja majanduslikus mõõtmes ning sisejulgeolekut puudutavas.

Täna saame Ukraina kriisist teha mõned üldised järeldused:

1.       Vene Föderatsioon on valmis laiaulatuslikuks vastasseisuks Läänega,

2.       Putin on valmis lühikese eelhoiatusega kasutama relvajõudu oma huvide kaitseks,

3.       kõige tõenäolisem agressioonioht meile on Eesti ühiskonna sisemise destabiliseerimine ning kaasmaalaste kaitse ettekäändel teostatav invasioon.

Seotud lood:

Meie sõjaline julgeolek vajab täna poliitilist konsensust selleks, et saaksime langetada vajalikke otsuseid. Kui olud on muutunud, peab muutuma ka meiepoolne tegevus. Pean otstarbekaks, et Eesti erakonnad sõlmiksid poliitilise kokkuleppe meie riigikaitse kohta, mis võimaldaks teha otsuseid pikemas ajalises perspektiivis. Sellise kokkuleppe suutsid erakonnad sõlmida president Lennart Meri algatusel enne NATO-ga liitumist 1998. aastal ning aktsepteerisid 2% kui eesmärki riigikaitse kuludest.

Miks seda kokkulepet just praegu vaja on? Väga lihtsal põhjusel. Ükskõik millisel moel Ukraina kriisi ei laheneks, strateegiline ohuallikas ehk Putini režiim jääb nähtavas tulevikus püsima. Ja sellest tulenev oht ei kao kuhugi ka siis, kui Ukraina kriis ei ole enam keskne teema Eesti ühiskonnas. Ühel või teisel moel on püütud möödunud aastate jooksul erinevate jõudude poolt proovile panna meie riigikaitse lähtekohti nö rahuajal, olgu selleks 2% panustamine riigikaitsesse, ajateenistus või välismissioonidel osalemine.

Riigikaitse pikaajaline konsensus on heidutus, võimaldab langetada planeerimisotsuseid ning langetada ka otsuseid, mis ei pruugi lühiajaliselt olla populaarseid, kuid on vajalikud.

Sarnast riigikaitse kokkulepet püütakse sõlmida parlamentaarsel teel ka Soomes, kus kõigi erakondade esindajatest koosnev töörühm sellega tegeleb. Oleks suur väärtus, kui üks elulise tähtsusega teema - riigikaitse - oleks konsensuslikult kaetud ning järgmiste Riigikogu valimiste programmides võtaksid erakonnad selle lähtekohaks.

Millised võiksid olla selle kokkuleppe põhijooned?

Pakun uude kokkuleppesse viis põhimõttelist lähtekoha.

Esiteks, liitlaste alalise sõjalise kohaloleku vajadusest lähtumine. See peab olema poliitiline konsensus. Meie eluline huvi on, et Ukraina kriisi akuutse faasi taganemisega ei taganeks Eestist liitlaste üksused. Selle vältimiseks peame üheselt taotlema nii õhuturbe alalist rotatsioonibaasi Ämarisse kui ka tugevat maismaaüksuse komponenti Eestis. Peame pakkuma nii tingimused kui ka algatuse, milliseid väljaõppe ülesandeid see üksus täita võiks. Praktiline idee oleks, et Eesti oleks baasiks väljaõppele, kuidas sõjaliselt tõrjuda  „roheliste mehikeste" stsenaariumi.  

Teiseks, toetada üldise ajateenistuse süsteemi, Kaitseliidu arendamist  vastavalt riigikaitse arengukava eesmärkidele  ning   Eesti Vabariigi aktiivset panustamist välismissioonidel. Ajateenistuse kaotamine Lätis ja Leedus oli saatuslik viga, millest sai alguse nende riigikaitse allakäik. Katkes tugev side ühiskonnaga ja puudu on reaalne sõjalise reservi võime.

Veel mõned aastad tagasi püüti taolist mudelit võtta arutuse alla ka Eestis, kuid õnneks see ei leidnud piisavat poliitilist toetust. Välismissioone püütakse aeg-ajalt teha poliitiliseks malakaks. See on viga, sest missioonid on reaalne liitlassuhe ja viis kaitseväele kogemusi omandada.

Loe veel

Kolmandaks, toetada iseseisva kaitsevõime arendamisel riigikaitse kümneaastase arengukava  põhimõtteid,  seades prioriteediks kiirreageerimisreservi, luure ja eelhoiatusvõime ning  kahe brigaadi varustamise ja relvastamise.

Neljandaks, riigikaitse kulude 2% põhimõte peab olema turvatud kümne aasta plaanis, kuid lähiaastail vajame enam. Selleks tuleb muutunud julgeolekukeskkonnas seada eesmärgiks iseseisva kaitsevõime kiirem arendamine. Kui suurendada  riigikaitse investeeringuid suurusjärgus 0,5% SKPst kolmeks aastaks, et arendada kiirereageerimisvõimekust ja varustust kahele brigaadile, siis oleks Eestil 2018. aastaks üks täielikult mehhaniseeritud brigaad ning teine brigaad täielikult varustatud ja relvastatud.

Rahalises plaanis on valitsus uue riigieelarve strateegia juba heaks kiitnud. See on oma olemuselt võrreldes Ukraina kriisi eelse olukorraga püsinud muutumatu. Veelgi enam, see näeb ette riigi reservide ärakulutamise jooksvate kulude katteks, mis on praegustes oludes ettevaatamatu samm. Kattena täiendavate riigieelarve investeeringute puhul riigikaitsesse tuleb muid investeeringuid selleks ajaks peatada. Olgu need siis Lasnamäe nõlvale kavandatav Justiitspalee või muud asutused. 

Viiendaks, riigikaitse seadus ja laiapindne käsitlus. Riigikaitse tõhusama juhtimise huvides kriisides vajame sel aastal uut riigikaitse seadust. Samuti peame venitusteta rakendama laiapindse riigikaitse arengukava, mis võeti valitsuses selle aasta alul vastu.

Pakun need põhimõtted arutuseks. Meie riigikaitse arendamiseks peavad lähtekohad olema selged: konsensus, valmisolek panustada enam ning lähiaastatel Eesti suutlikkuse oluline kasv ennast kaitsta.