Urmas Reinsalu: 2 protsendi nõue ei ole NATOs kusagile kadunud

NATO kaitseministrite sel nädalal Brüsselis toimunud kohtumisel ei loobutud eesmärgist, et kõik NATO liikmed peaksid kulutama sõjalise kaitsele vähemalt 2% sisemajanduse kogutoodangust ning sellest loobumist isegi ei arutatud.

Praegu kehtib endiselt NATO kaitseministrite poolt 2011. aasta märtsis kinnitatud NATO poliitiline juhis, mille kohaselt peavad kõik liikmesriigid endiselt peatama kaitsekulude vähenemise ning püüdlema eesmärgi suunas kulutada vähemalt 2% sisemajanduse kogutoodangust sõjalisele riigikaitsele. Sama on rõhutanud ka NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen oma värskes, 2013. aastat puudutavas aastaraportis.

NATO poliitiline juhis on endiselt kehtiv ning selle nõude tühistamist sel nädalal Brüsselis isegi ei arutatud. Vastupidi, mitmed Euroopa riikide kaitseministrit väljendasid kohtumisel endiselt seisukohta, et kaitsekulutused tuleb pöörata tõusule. Nii et selles mõttes pole Eesti Päevalehes täna ilmunud artikli pealkiri mitte lihtsalt eksitav, vaid vastupidine reaalsele elule.

On mõneti arusaadav, et USA kaitseminister Chuck Hagel ei rõhu oma avalikes kommentaarides enam nii palju vajadusele suurendada Euroopa riikide kaitse-eelarveid olukorras, kus ka USA ise on asunud oma kaitse-eelarvet vähendama. Küll aga tuleks meeles pidada, et USA kulutab oma sõjalisele kaitsele mitte 2% sisemajanduse kogutoodangust, vaid 4,4%.

On tõsi, et ka USA-s seisavad järgmistel aastatel ees kärped kaitsekuludes, kuid sisemajanduse kogutoodangust jäävad USA kaitsekulud ka pärast kärpeid endiselt moodustama mitte eriti palju vähem kui 4 %. Seega ei saa öelda, justkui oleks USA loobunud tõsiseltvõetavast kaitse-eelarvest.

Igati tuleb nõustuda USA kaitseministri konstateeringuga, et oluline on ka see, kuidas kaitse-eelarvet kulutatakse. Ehk teisisõnu, kõik riigid peaksid üritama hoida oma kaitsekuludes mõistliku tasakaalu personali-, majandamis- ja investeeringukulude vahel. Ideaalseks kaitse-eelarveks peetakse sellist, kus need kolm kululiiki moodustavad kogu eelarvest umbes võrdsed kolmandikud. Sellises kaitse-eelarves on piisavalt raha nii kaitseväelastele uue relvastuse ja varustuse hankimiseks või moderniseerimiseks ning tegevuskulude näol ka tasemel väljaõppe läbiviimiseks ilma, et personalikulud neelaksid enda alla suurema osa kaitse-eelarvest.

Küll aga tuleb siinkohal taaskord mängu seesama 2%. Kui vaadata näiteks Euroopa Kaitseagentuuri kodulehel avaldatud andmeid Euroopa riikide kaitsekulude kohta 2012. aastal, siis joonistub sealt üsna selgelt välja pilt, kus enamvähem normaalselt tasakaalu kaitse-eelarve sees suudavadki hoida vaid need riigid, kes kulutavad riigikaitsele 2% sisemajanduse kogutoodangust või vähemalt selle protsendi lähedale: lisaks Eestile ka näiteks Ühendkuningriik, Poola ja Prantsusmaa.

Teisalt on Euroopasse kaitse-eelarvete kärpimise tagajärjel tekkinud terve rida riike, kus personalikulud moodustavad enam kui 75% kogu kaitse-eelarvest, mis sisuliselt tähendab, et nende riikide kaitseväed ei ole enam jätkusuutlikud. Pole juhuslik, et tegemist on riikidega, kes on langetanud oma kaitse-eelarved tasemele 1% sisemajanduse kogutoodangust või isegi alla selle, nagu näiteks Belgia, Iirimaa, Malta, Rumeenia ja Sloveenia.

Samuti pidas USA kaitseminister silmas ka seda, et sõjalisele riigikaitsele minevad kulud peaksid tõesti kuluma vaid relvajõududele ning loobuda tuleb mõnedes riikides levinud praktikast, kus kaitsekulude sisse üritatakse rehepalikul moel peita näiteks politsei-, piirivalve- või sandarmeeria-eelarveid.

On mitmeti arusaadav, miks paljud Euroopa riigid – eriti need, kes ei kuulu NATO piiririikide hulka ja naudivad seetõttu mitmeti turvalisemat julgeolekukeskkonda – on globaalse majanduskriisi ajal oma kaitse-eelarveid kärpinud. Majanduskriis hakkab tänaseks aga mööduma ning samal ajal pole näha, et Euroopat ümbritsev julgeolekukeskkond turvalisemaks muutuks – pigem vastupidi, kui mõelda kasvõi Ukrainas viimastel nädalatel toimuvale ning Vene Föderatsiooni järjekordsetele ja ootamatutele lahinguvalmiduskontrollidele.

Sellises olukorras on ainuõige, et Eesti on säilitanud oma kaitse-eelarve tasemel 2% sisemajanduse kogutoodangust, mis tagab meie kaitsevõime jätkusuutliku arengu ning Eesti esmase iseseisva kaitsevõime. Nüüd on ka paljudel teistel Euroopa riikidel viimane aeg hakata taas tõsisemalt suhtuma meie ühise Euroopa kodu turvalisuse tagamisse, mille üheks osaks on ka jätkusuutlik kaitse-eelarve, mis sihib NATO ühise, 2% eesmärgi suunas.