Urmas Kaju: Karistus ei ole kättemaks

Juba lintšikohtu aegadest nõuab rahvas verd ja oletatavate süüdlaste ülikarmi karistamist. Eestigi avalikkust on viimasel ajal vapustanud meedias võimendatud juhtumid, et enne tähtaega vabastatud isik sooritab peagi uue raske kuriteo.

Korduvalt on avaldatud ka arvamust, et ühel aprilliööl Tallinnas pronksmehe trollipeatusest kalmistule ümberpaigutamist ettekäändena kasutanud pealinnas laamendanud, rüüstanud ja marodööritsenud pätid on pääsenud suhteliselt leebete kohtulike karistustega. Kas ”pronksimässajad” — tegelikult naaberriigi poolt oma kitsastes huvides ära kasutatud tavalised noored pätid — tuleks tehtu eest pikaks ajaks vanglamüüride vahele sulgeda?

Mulle näib, et rahulolematus pronksiööl laamendanutele määratud „leebete“ karistustega esindab halvasti informeeritud populistlikku seisukohta. Kõigepealt: leebet karistuspraktikat saab endale lubada vaid tugev ja enesekindel riik. Kas Eesti on täna tugev ja enesekindel, on küsimus. Tahaks loota, et juba on.

Kuritegevuse üldpreventsiooni (ehk ennetamise) aluseks on karistuse vältimatus, mitte karmus. Kui on põhjust oletada, et kohtu alla antud laamendajad oma tegu ei korda, siis on ju kõik kombes.

Ei maksa ka unustada, et märatsejaid võib n-ö normaalses elus ja reisimisel tabada ebameeldivaid üllatusi, mis tulenevad nende kohtuliku karistatuse faktist. See ei kao kuhugi veel niipea. Ja arvutiajastul tuleb välja kõikjal, kus karistatust omav isik ametivõimudega suhtlema peab: olgu või piiride ületamisel Schengeni viisavabas ruumis Euroopas. Tegelikult on see seik n-ö eluaegne, ehkki juriidiliselt mingi aja jooksul aegub.

Pronksikangelastega seoses küsigem endalt, mida meil vaja on. Kas meil on vaja 1000- 2000 perekonda, mille liige on saanud ülirange karistuse? Kas meil on ikka vaja juurde nimetatud numbritest keskmiselt kolm korda rohkem tigedikke riigis?

Või äkki on meile — ja ka riigile — kasulik, et needsamad 1000-2000 laamendajat enne hästi järele mõtlevad, kui uuesti lõhkuma soostuvad? Sest järgmisele pogrommile järgneb juba topelt: see, mis praegu edasi lükati + uus karistus.

Kui möödunud aprillis ei leidunud rohkem kui need 1000-2000 kisajat-mööbeldajat, siis võimalikul järgmisel korral järgmise vie või rohkem aasta jooksul ei ole siia laekunud juhtoinail ka seda numbrit praktiliselt kuskilt võtta. Ehk on see asjaolu möödunud aprilli kõige tähtsam tulemus.

Kuritegevust kontrollides kujundatakse kogu ühiskonna kultuurilist keskkonda ja kaitstakse selle põhiväärtusi. Üleminek totalitaarsest ühiskonnast demokraatlikku riigikorraldusse tähendas ka pööret karistuspoliitikas, mis seab esiplaanile üksikisiku vabaduse ja põhiõiguste tagamise ning mida iseloomustab vangistuse mõõdukam kasutamine.

Ühe esimese sammuna euroopalike väärtuste tunnustamisel kaotas Eesti surmanuhtluse ja asendas selle eluaegse vangistusega, sest surmanuhtlus karistusena Euroopa kultuuriruum ei aktsepteeri. Õigusteoreetikud on ka väitnud, et surmanuhtlus ei ole üldse karistus, see on puhtakujuline kättemaks.

Uurijad väidavad ka, et karm karistus (kas või toosama surmanuhtlus) ei hoia kuritegu plaanivat isikut tagasi juba selle pärast, et seaduserikkuja kavadesse ei kuulu kunagi „vahelejäämine“. Kuivõrd võimalikku karistust loodetakse igal juhul vältida, siis ei mõjuta selle raskus teo sooritamist või sooritamata jätmist.

Eesti järgmine samm euroopalikus suunas saab vastu osa avalikkuse ootusi olla eelkõige vangide arvu vähendamine ning vangistuse asendamine muude, mittevabaduskaotuslike karistustega.

Eesti valitsus lubas juba 1997. aastal Euroopa Nõukogule, et kui tänapäevaste vanglakaristuse elternatiivide kohaldamiseks vajalik kriminaalhooldussüsteem on hakanud toimima, hakkab vangide arv jõudsalt vähenema. Eesmärgiks seati vangide koguarvu vähenemine 2000-ni. Paraku ei ole eesmärgile kuigivõrd lähemale jõutud.

Tänases Euroopas on valdav arusaam, et vangistus on karistuse üldiste eesmärkide saavutamisel üks halvemaid karistusliike. Sest kurjategijaid karistades me ju soovime, et need isikud enam uusi kuritegusid toime ei paneks. Kõige võimaliku eest vangipanekut taotledes saavutaksime maksimaalselt turvalise riigi, kus seaduskuulekas osa ühiskonnast elab nagu vanglas, aga kurjategijad viibiksid ikka vabaduses.