Urmas Kaju: Erinevus rikastab — või vihastab

 (60)
Urmas Kaju: Erinevus rikastab — või vihastab
AFP/Scanpix

Viimasel kümnendil perioodiliselt kordunud massiivseid õpetavaid kampaaniaid (eri nägu, ent sama tegu) on traditsiooniline, n-ö Lihtne Kodanik vaadanud mõningase hämmastuse ja isegi kohkumusega. Tele-, raadio- ja trükipressist tulvavate õpetussõnade, vestlussaadete ja ametlike teadaannete sisu põhjal järeldab ta, et ka temal endal on tõsiseid, seni märkamata jäänud probleeme.

Kahtlustatakse, et ta peksab oma last, peab naisi, neegreid ja homoseksuaale alamateks olenditeks jne jne. Miks muidu on ta enda riik nüüd teda selle eest äkki manitsema ja hoiatama hakanud?

Milles asi — ka minus tekkinud samasugune pahameel sunnib mind seda pisut analüüsima ja põhjusi otsima.

Lihtsaim seletus oleks, et Euroopasse jõudsid avalik meedia, etableeritud poliitikud ja euroaktivistid ammu enne teisi. Oleme neist maha jäänud. Nad räägivad asjadest, millest rahvas ei tea ja pole varem kuulnudki. Võitlevad ennastsalgavalt väärtuste eest, millest suur osa on enamusele olnud loomulikud ja enesestmõistetavad.

Mistõttu vaikne ja tasane kodanik kõigepealt ehmatab ja pärast järelemõtlemist (minuga on kõik korras!) vihastab. Nii saab tolerantsist viha, üksõiksusest saab agressiivsus. Tolerantsiaktivistid saavutavad vastupidise tulemuse. Nojah, siis saabki keegi öelda „mis me ütlesime” ja raha juurde küsida.

Kusagil on jäetud kas tahtmatult või tahtlikult tähelepanuta, et kaasaegne eestlane ei ole ammu enam Kitzbergi kirjeldatud külaeestlane. Ta on ülekaalukas enamuses a priori juba tolerantne erinevate rahvaste ja rasside suhtes. See on olnud meie rahva poolt sajanditega testitud ellujäämisvalem. Eestlane on küll loomult kahtlustav ja skeptiline, ent seetõttu ka mõõdukas ja leebe. Juristina ma nimetaksin sellist hoiakut “möönmiseks”. Mis ei ole küll pooldav, vaid lihtsalt nentiv: “kui juba on, las ta siis olla”.

Religioosusega on Eestis sama seis. Kirukutegelasi, st Jahve palgalist aparaati maa peal on pannud aastasadu muretsema eestlaste usuleigus ja vähene entusiasm usuliste toimingute ja talituste suhtes. Julmalt väljendudes võiks öelda, et kirikuteenrid käituvad nagu Peeter Rebase või Lauri Saatpalu kolleegid — nad on Jahve maaletoojad ja managerid, kes on mures saalide täituvuse, läbimüüginumbrite ja kassavoo pärast.

Kogu eelneva pika ja segase sissejuhatuse ajendas ärritus, mille on põhjustanud Eestis justnagu eimillestki üleöö käivitunud massiivne homofoobia vastu suunatud kampaania “Erinevus rikastab”. Küüniliselt oletan, et niisama “eikusagilt” ja “eimillestki” ei pane ühtki meediakompaniid, suhtekorraldusfirmat või reklaamitootjat midagi tegema. Nemad asuvad tellimust täitma raha eest. Oletan, et eestlaste peadest olematut homofoobiat välja tõrjuma on nad pannud mingi Brüsseli raha.

Hetkel tundub, et geiaktivistidel õnnestub alanud kampaaniaga seni ühiskonnas valdavalt püsinud passiivselt ükskõikne tolerants seksuaalvähemuste suhtes pöörata agressiivseks sallimatuseks. Üks korralik Love Parade saavutaks sama tulemuse muidugi mõne tunniga. Ent selle organiseerimine ja läbivimine on kordi töö- ja rahamahukam.

Kui ma oleksin veendunud homofoob, siis alustaksin just homoparaadist, mitte ei raiskaks suuri summasid loiult kulgevate ja pikaajaliste kampaaniate peale, mida teravkeelsed ärapanijad jõuavad juba toimumise ajal naeruvääristada. Utreerides: eeskuju võiksid anda tipppoliitikud ise. Koalitsioon võiks päädida partnerlussuhte ja grupiperekonna loomisega.

Keegi juba ütles, et demograafiline olukord Eestis olla nii nutune sellepärast, et demograafilist taassündi ei juhi mitte kapitalistideks maskeerunud endised komparteilased, vaid heteroteks maskeerunud pederastid. (Jätsin sõnastuse muutmata — ütlejaks oli vähetolerantne kõrgelt haritud naisterahvas).

Vabaturumajandusel iseenesest ei ole moraali ja ühiskondliku teadvusega midagi pistmist. Ta ei ole küll jumalik, ent annab ühiskonnale võimaluse. Millest tuleneb, et kes maksab, see tellib ka muusika. Meie võimalus seisneb õige muusika tellimises.

Kui keegi pururikas otsustaks tellida Ilusate Euroopa Meeste ärikonnale mainekampaania: “Kas sa Kauri tunned? Ta on laste sõber.”, siis nii saab ka olema. Kas see oleks aus? Oleks küll — annaks valijatele objektiivse pildi sellest seltskonnast. Kaldun isegi arvama, et taolist meeldetuletust oleks vaja. Mistõttu olen kindel, et seda ei tule.

Autor on jurist, maksumaksja, hetero.