Paljudele eestivenelastele tundub, et 1940. aasta kordumine ei ole enam reaalne. Nad on asjale käega löönud ja lõimuma asunud. Õpivad keelt ja püüavad sulanduda, kuigi see pole kerge. Teatud hulk kohalikke venelasi aga aina ootab midagi ja ei kipu kuidagi integreeruma.

Meie rahvuslik kooseis (26 protsenti venelasi, 69 protsenti eestlasi ja viis protsenti muid) on murettekitav, kuigi Lätis veelgi hullem. Kriitiline piir (10 protsenti), mis võimaldab suhteliselt valutut integratsiooni, on ammu ületatud. See ei luba eestlastel teha olulisi kompromisse ega järeleandmisi vähemustele, mis muidugi jätab eestlastest välismaal halva mulje. Samas — meid võib süüdistada jäikuses ja soovis teisi rahvusi mitte arvestada, kuid eestlased peavad eksistentsiaalset heitlust oma kestmise eest.

Loogiliselt oleks ka meil pidanud okupatsiooni järel rahumeelselt ümber asustuma vähemalt osa vene elanikkonnast (Poola, Tšehhi, Saksa näide peale II maailmasõda), aga seda ei juhtunud (II maailmasõja võitjariigi väed olid siin, puudus rahvusvahelise üldsuse huvi ja toetus). Teisalt polnud see ka eluliselt hädavajalik (konflikt rahvuste vahel oli suhteliselt rahumeelne ja seda ei saa võrreldagi endise Jugoslaavia või Palestiinaga). Seetõttu valiti lõimimine. Suur julgustükk, mida on omamoodi huvitav jälgida, kuid kas ka edukas eksperiment?

Lõimumismüüdid, millest tuleks loobuda

Esimene ja kõige suurem müüt on see, et lõimumine toimub iseenesest. Ega ikka ei toimu küll. Võiksin tuua siinkohal näite enda elust. Elasin ise pikalt USAs. Alguses püüdsin igal võimalusel kinni hoida kohalikest eestlastest ja eesti keelest, passisin pidevalt Eesti Majades ja lävisin vaid väliseestlastega, lugesin „Waba Eesti Sõna“, otsisin nende kaudu tööd jne. Aga see ei toiminud, Ameerika jäi minu jaoks kaugeks ja võõraks. Mu elu hakkas paremaks muutuma alles siis, kui hakkasin rohkem kohalikega suhtlema. Võimalus saada miskitpidi „ameeriklaseks“ tiivustas mind tagant nii keeleõppel kui ka edasiliikumisel ühiskonnas (töö, õppimine ülikoolis, pangaarve tegemine, sotsiaalkindlustus, auto soetamine, osalemine kohalikus kirikus ja kogukonna elus).

Teine müüt, mis toidab mõningate eestlaste valeootusi, on sama mõttetu kui esimene: et venelased lähevad siit ise ühel heal päeval minema, eriti kui siin valitseb nende jaoks täielik tööpuudus ja elu on raske. Tegelikkus näitab, et ei taha nad kuskile minna. Kui, siis ainult lääne poole.

Kolmas müüt on see, et Venemaa loobub vabatahtlikult oma ekspansionismist ja lähivälismaa doktriinist ning asub kaasmaalasi, kes tagasi kutsutud, tõeliselt toetama. Isegi kui kunagi tuleb võimule demokraatlik juhtkond ja Putini klikk pühitakse ajaloo prügikasti, on seda raske uskuda.

Üsna sageli võib kohata veel üht müüti, nimelt et venelane ei oska ega suuda eesti keelt õppida, sest see on liiga keeruline. Mõistetav on see vaid ehk ainult vanurite puhul. Vabandust, aga ei maksaks venelasi ikka lollideks pidada. Eesti keele õppimine on venelaste jaoks ehk keeruline, aga mitte voimatu. Teisi keeli nad ju omandavad suhteliselt kergesti. Probleem sõltub siiski tahtest ja hoiakutest.

Ja lõpuks — formaalse kakskeelsuse seadusega kehtestamise müüt, mille kohaselt lahendaks see justkui kõik Eestis valitsevad rahvustevahelised probleemid. Klassikaline kakskeelsus eeldab mõlema keele oskust igalt Eesti elanikult, ent hetkel puudub kummalgi poolel huvi ja reaalne vajadus kahte keelt osata. Lisaks on erinevate rahvaste vaheline suhtlemiskeel Eestis juba olemas. See on hoopis inglise keel ning see eeldaks siis lausa kolmkeelsust. Lisaks toimib reaalne kakskeelsus Eestis ajalooliselt väljakujunenuna nagunii ning rahva igapäevasel suhtlustasandil pole seda küll mõtet kehtestada.

Lõimumise olulisimad tegurid

Kõige olulisem on kohalike venelaste ületulek eestlaste paati. Nende loosungiks saagu „Olgem venelased (või ükskõik milline muu rahvus), aga saagem ka eestlasteks!“ Kohalikud venelased peavad võtma vastutuse ja appi tulema, et koos tagada unikaalse Eesti riigi ja kultuuri säilimine. Eestlased seda üksinda ei suuda või vähemasti kulub selleks mõttetult palju aega ja ressurssi. Abi on teretulnud!

Venelaste vastutöötamine halvendab Eesti sisekliimat ja pidurdab majanduskasvu. Venelastel tuleks teha valik (nii neil, kel taskus Vene pass kui ka halli passi omanikel) — mis saab edasi, kellega ja kuhu ma tahaksin liikuda? Kas ma tahan näha oma tulevikku Eestis koos eestlastega või võiks minna uutele jahimaadele, olgu siis kas Euroopasse, USAsse, Kanadasse, Austraaliasse või hoopis tagasi juurte juurde st Venemaale?

Välispoliitiliselt tagab muulaste eduka lõimumise Eestis meie tihe koostöö USA ja NATOga. Sellele tuleks kasuks tugev Euroopa Liit (me ei tea, mis sellest saab, aga EL on praegu väga nõrk) koos tugeva Eestiga. Demokraatlik Venemaa on soovunelm ja me keegi ei tea, millal see tuleb või mida see siinse lõimumise mõttes endaga kaasa võiks tuua.

Väga tähtis on muidugi kõikide seda soovivate venelaste haaramine Eesti ellu, nende edutamine majandusse, poliitikasse, meediasse ja miks mitte ka meelelahutusmeediasse. Meedia poole pealt on heaks näiteks Irina Skulskaja, Viktoria Ladõnskaja, Viktoria Korpan, Pavel Ivanov. Poliitikas hakkab silma uus noorpoliitik Sergei Metlev. Väga heaks näiteks edukast lõimumisest on sellised valdkonnad nagu sport ja kultuur (meie jalgpallimeeskond, hokitiim, iluuisutamine jne).

Sageli käib integratsioon läbi armastatud valdkonna või töö kaudu. Näiteks Dimitri Demjanov, kes on võtnud südameasjaks eesti köögi edendamise, Anna Levandi iluuisutamise, Aleksei Turovski eesti zooloogiateaduse, Boris Dubovik muinsuskaitse edendajana jne.

Lõimumine isiklikus elus on iga integratsiooni hindamatu allikas, seda nii armastuses, sõpruses kui ka pereelus. Firmad, kus töötavad koos nii eestlased kui venelased, on samuti hea integratsioonilava, nagu ka kaitsevägi.

Eestlaste endi kindlameelsus oma keele ja kultuuri kaitsel on samuti üsna oluline. Vaid siis, kui meil endil jätkub tahet ja kannatust, tulevad venelased meiega kaasa. Algetapil toob see kindlasti kaasa palju segadusi ja raskusi (nagu näiteks eesti keelele üleminek lasteaedades ja koolides), aga me saame ühiselt sellega hakkama. Riik ja erasektor aga peaksid tagama maksimaalsed võimalused tasuta eesti keele õppimiseks. Selleks tuleks hankida maksimaalselt abiraha Euroopa Liidult ja mujalt. Eestlaste suhtumine keeleõppureisse ja aktsendiga rääkijaisse peab olema mõistev ja salliv.

Kaasaegne Eesti vajab nii eestlasi, venelasi kui ka muust rahvusest inimesi. Tööjõud on meie väikese riigi jaoks ülioluline. Milleks aga tuua sisse islamiusulisi ja musta Aafrika töökäsi, kes ei suuda siin kohaneda ei kultuuriliselt ega klimaatiliselt? Meie tuleviku võti on eestlaste, venelaste ja muude siin elavate rahvuste liit ja koostöö, mitte separatism. See on meie eripära, mis rikastab!

Autor on kirjanik ja sotsioloog.