Urmas Dresen: Lennusadama teekond sarast Tallinna tõmbenumbriks

 (15)
Urmas Dresen: Lennusadama teekond sarast Tallinna tõmbenumbriks
Foto: Tanel Meos

Juku-Kalle Raid kohtus Lennusadama vedaja Urmas Dreseniga, et rääkida varisevast angaarist, mis tõusis fööniksina kodumaisest betoonist üheks tänaseks Eesti hitiks.

Juku-Kalle Raid (J-K.R): Räägi mulle kõige pealt sellest, mida mõtlesid, kui seda sara – tänast Lennusadamat – esimest korda nägid. Keegi ei kujutanud ju ette, et siin midagi korda saata annab.
Urmas Dresen (U.D): Mul oli kõigepealt tunne, et see kukub kokku juba siis, kui veel korra vaadata julgen... Aga kui olin seal katusel ära käinud ja näinud, et augud on küll sees, aga mind kui kõhukat kodanikku kannab ära, et ega ta siis kokku kuku. Eks esialgne mõte oli Lennusadam teha korda tagasihoidlikumalt, näiteks ei olnud plaani kütet sisse teha. Aga, pagan, süües kasvab isu. Esialgne pilt oli jah… (Meenutusest elavnedes) Kõige esimest korda, kui siin käisin, ei lastud mind sissegi.

J-K.R: Siin toimetasid mingid kummalised venelased, kes ei tahtnud üldse ära minna. Käisin siin isegi avatud kallasraja teemadel tulutult kaklemas.
U.D: (Naeru kõhistades) Nojah, siis ma helistasin Aleksandrile, kes ütles, et mine siis, aga tema ei vastuta, kui mulle mõni kivi pähe kukub... Aga pudenes küll, mitte just pähe, ent esialgu oli põrand betoonitükke täis. Kui siin kauem olid, siis kuulis, kuidas pots ja pots käis, ta ikka pudenes.

Seotud lood:

J-K.R: Võttis ka päris kaua aega, et see pudenev urgas riigile tagasi saada.
U.D: Mina käisin siin esimest korda 2001. Üks Trakov oli siin ja siis kui ehitusettevõtte poolt tuli signaal, et on väga raske ja raha pole, oli see moment, et ehitaja oleks üldse alt ära hüpanud. Oleks läinud lõputu kaklemine lahti, pagan teab, kas üldse midagi saanud oleks. 2010 talv oli kuradi raske... Aga kogu protsessi kõige keerulisem hetk oli vist 2006, ma arvan. Me juba toimetasime siin, aga... (Selgituslikult) Me ju alguses ehitasime ilma kehtiva detailplaneeringuta. Mis ei ole ilmselt EAS-i (Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus) mõistes väga aktseptaabel. Aga õnneks tuldi vastu ja saime hakkama.

J-K.R: Närvikõdi koht oli ju ka see, kui allveelaev Lembitu hakkas vees külili vajuma ja seda käidi veel all keevitamas.
U.D: (Käega rehmates) Oh, neid närvikõdi kohti on olnud aastate jooksul nii palju, et ega oskagi enam väga midagi ekstra välja tuua. (Optimistlikult) Ega Lembitu poleks ju põhimõtteliselt ära uppunud, oleks vajunud ühele poole kreeni, aga kreenis laev oleks äratanud ju kohe tähelepanu, et siin mis toimub. Kokkuvõttes läks Lembitu väljatoomine üle ootuste hästi. Tänu inseneridele, kes tulid välja ideega, et selle saab õhkpatjadega kätte. (Veidi sarkastiliselt) Mul viibisid geniaalsed mehed siin, kes käisid välja, et toome ära küll, aga lõikame ta neljaks tükiks ja toome siis nagu vorsti välja. Aga see mõte mulle ei meeldinud, et kuidas sa hakkad oma laeva lõikama. Siis toodi Hiinast õhkpadjad ja…

J-K.R: Isikuna, kes aeg-ajalt asja juures kiibitses, võin öelda, et siin on üleüldse palju, mis alguses tundus võimatu. Käigupealt mõtlesid ise lahendusi.
U.D: Eks mõtlesid ka ehitajad, mul on paar videot, kus töölised niiskes kliimas, vingu sees, ikka kaunis ebameeldivas keskkonnas mördiga plötserdavad, Mina ei arvanud alguses üldse, et sellise betooni taastamine on nii pagana keeruline. (Uljalt) Et umbes, paikame aga betooni ära, mis seal ikka nii keerulist on. Aga betooni sees on sisepinged, korrosioon sööb raudkonstruktsiooni... Soome mehed, kes taastasid Helsingis, arvasid, et nemad poleks seda tegema hakanud, ütlesid, et lükake kokku ja tehke täitsa uus asi.

J-K.R: Mina ikka mäletan arhitekte, kes ütlesid, et see kõik on lollus kuubis.
U.D: (Soostuvalt) Nojah. Et kas lollus, või siis... (Rõhuga) kerge teadmatus.

Nüüd sekkub Hardo Aasmäe, kes on puhvetilaua taga siiani ebaloomulikult kaua vait püsinud. Aasmäe asetab tee ja rummi lauale ning kukub pajatama.

Hardo Aasmäe (H.A): (Õpetlikult) Kuulge, mehed! Mina käsin siin esimest korda 1990ndal aastal koos toonase Tallinna garnisoniülemaga, ma mäletan, et küsisin, et mis te sellega teha kavatsete? Jah, käisime siin Beloviga ja nad vaatasid seda lagunevat betoonjurakat ja ma ei hakka siin ütlema, mis nad vene keeles vastasid. Ühesõnaga, taevas paistis katusest juba siis läbi.
U.D: (Elavneb) Betooni paksus oli 5 cm, katus paistis ilusti läbi! Ega hiljemgi oli venelastel plaan tekitada siia puiduladu, tuua Siberist väärispuitu, ladustada angaari alla ja Euroopa poole teele panna. Need plaanid on tänaseni alles, säilitame neid arhiivis. Et kaup tuleb sisse ja kaup läheb välja.
H.A: (Häirimatult) Nõukogude ajal valati siin suuri betoonelemente, mis läksid tuletornide alusvundamendiks, need valati siin ees sadamas. Siin angaaride all hoiti allveelaevade tükke.

J-K.R: Urmas, ütle mulle hoopis, mis kohta sa ise teraselt üle vaadates kõige rohkem siin armastad?
U.D: Mulle väga meeldib see käigusild, kui seda teraselt vaadata, oleks nagu laeva kaared, mingite nurkade alt. (Kordab mõtlikult) Laeva kaared nagu oleksid püsti pandud. Selle käigusilla elegantsus meeldib mulle, selle kokku panemine oli ka omaette teema. Kõige keerulisem oli tõsta paika seda trepiosa, selle paikatõstmine oli viimane ja seda tõsteti üle allveelaeva Lembitu, kraana tegutses oma võimete piiri peal. Teist nii suurt allveelaeva ei ole mujal kusagil ruumis sees.

J-K.R: Mis puudutab publikut, siis te olete vist ületanud kõik oma lootused.
U.D: (Rõõmsalt) Läks jah väga hästi. See number on kuskil 40 000 inimest ühe kuuga. Me alles teeme täpseid kokkuvõtteid.

J-K.R: Ühesõnaga, napakaid mõtteid ei maksa karta.
U.D: Tead, kõik sai alguse sellest, et minu tagasihoidlik isik sai oma jäälõhkuja Suure Tõlluga ja plaanidega admiraliteedi basseinides vastu tagumikku ja näidati ust. Suure Tõllu puhul lõpetati leping 2000 sügisel. Aga kuhu kurat sa lähed oma laevaga? (Teeb kandva pausi) Tuli midagi teha ja tegingi midagi! Hea juhuse läbi avastasin, et see väike tee, mis siin sadamasse läheb, on Keskkonnaministeeriumi käes ja osa sadamast ka, sealt tuli idee, et tooks Suure Tõllu siia. Tõll oli selle koha hõivamise teerajaja. Koos Lembituga – need kaks laeva täitsid oma ülesande. (Meenutades) Kui me Suure Tõlluga siia sisse tulime, siis tuli sealt putkast mingi rõve venekeelne sõim, aga ei teinud me sellest välja ega läinud me kuskile. Eks nad leppisid, et mingid jorsid tulid ja lootsid, et hakkame siis läbi rääkima. Siin oli selle ebaseadusliku firma eestvedaja Rotko, ütlesin talle, et teiega ei saa läbi rääkida, et olete siin ebaseaduslikult ja saatsin puu taha.

J-K.R: Kas ta ei lubanud, et laseb su parve põhja nagu Tõnisson?
U.D: (Rahulolevalt) Algul vaadati, et tulevad mingid museaalid, kergelt ullikesed, meid ei peetud eriliseks ohuks. Kui tõime paar sõjalaeva, siis muutus olukord teiseks. (Pilkavalt) Kahurid peal ja puha, et mine neid tea...

J-K.R: KesKus'i lugejat, kes on kõikide maakera uuringute põhjal heatahtlik inimene ja loomasõber, huvitavad väga ka need kaks koera, kelle te esimesena tööle võtsite.
U.D: Jah, Kaks asja saime venelastelt päranduseks tõesti, kaks koera. Võtsin need koerad esimestena käskkirjaga tööle. Üks oli Voldemar ja teine Amuur. Kaukaasia lambakoer Volli hammustas Suure Tõllu pootsmanil näpu ära. Ta hammustas ära ka ühe auto küljest peegli. Amuur suri niisama ära ja Volli sai infarkti, mõlemad on ka siia maetud. Võtsime loomade varjupaigast uue koera – see on Alf. Alf, pagan, on hirmus flegma, aga selle eest suur. Ja ega teised ju tea, et ta flegma on. Haugub üliharva.

(Tekst ilmus KesKus'i juulinumbris.)