Ülo Vooglaiu avalik kiri Jüri Raidlale: kolm võimalust haldusreformiks

 (145)
Ülo Vooglaiu avalik kiri Jüri Raidlale: kolm võimalust haldusreformiks
Ülo VooglaidTiit Blaat / Eesti Ekspress

Haldusreformi probleemiks ei ole pelgalt riigi odavus või kallidus! Kogu haldussüsteem on nässus. Ei maksa oodata, et need, kelle saamatuse tõttu on olukord selliseks kujunenud, muutuksid adekvaatseks ja hakkaksid ühtäkki omale tuhka pähe raputama.

Tere, Jüri!

Kuulsin Su intervjuud 13. oktoobri hommikutelevisioonis. Tänan. Sul oli, mida öelda, aga jätsid peamise sõnumi siiski Pärnus ütlemiseks...

Ka mina olen jõudnud arusaamisele, et mingite liitmistega pole võimalik sellest olukorrast välja rabeleda.

Probleemiks ei ole pelgalt riigi odavus või kallidus! Kogu haldussüsteem on nässus. Ei maksa oodata, et need, kelle saamatuse tõttu on olukord selliseks kujunenud, muutuksid adekvaatseks ja hakkaksid ühtäkki omale tuhka pähe raputama. Erakonnad on rajanud oma valimiskampaaniad kohalike omavalitsuste toele ja teevad kõik endast sõltuva, et see "süsteem" püsiks. Selle soovi varjamiseks räägivad kõik erakonnad vastupidist sellele, mida nad tegelikult on teinud ning kavatsevad edaspidi teha.

Järeldus: haldusreform (loe: uus haldussüsteem) tuleb luua ja teostada mingil teisel teel. Võimalusi ei ole palju:

1. korraldada rahvahääletus;
2. luua riiklik reformikomitee (nagu omal ajal oli rahareformi komitee) ja anda sellele täisvolitused;
3. tekitada rahvusvaheline norm ja see täita.

Eesmärgiks peaks olema

Seotud lood:

* elanikkonna aktiivne osalemine oma riigi efektiivsuse saavutamiseks;
* riigi selline funktsioneerimine, muutumine ja areng, mida võib pidada otstarbekaks, efektiivseks ja jätkusuutlikuks;
* saavutada regionaalse (territoriaalse regulatsiooni) ja ametkondliku (vertikaalse regulatsiooni) selline ühitamine, mis võiks olla mustriks EL teistele rahvastele, kes vaevlevad samasuguste raskuste küüsis.

Vaja oleks luua uus (uut-tüüpi) administratiivne struktuur.
Jutt ei käi ametiasutustest, vaid horisontaalse ja vertikaalse regulatsiooni seostamisest.
Jutt käib saadikute ja ametnike õiguste, kohustuste ja vastutuse seostamisest.
Jutt käib mitte ainult ametnike ja saadikute, vaid kogu elanikkonna erialase, kutsealase ja ametialase tegevuse seostamisest;
Jutt käib kompetentsuse ja personaalse vastutuse printsiibi kehtestamisest;
Jutt käib riigi edasi- ja tagasisidestamisest.

Kohalik omavalitsus ei saa luua midagi sellist, mis oleks põhimõttelise tähtsusega. Tegelikult ei ole KOV-l eeldusi nende kohustuste täitmiseks, mis tulenevad Põhiseadusest ega ka nende ülesannete täitmiseks, mis tulenevad teistest õigusaktidest või valimislubadustest. Tehakse midagi kuidagimoodi selleks, et jätta muljet nii omadele kui võõrastele. Arvet peetakse kulutatud raha alusel...

Seetõttu teenib KOV mitte rahvast, vaid ennast ja erakonna juhtkonda. Kahjuks ei ole Eestis enam mitte kellelgi mitte kuskil võimalik saada ametialast ettevalmistust.

Ülikoolid (ka see, mille kuratooriumiga Sa veidi lähemalt tuttav oled), ei kujuta veel kuigi hästi ette, mida peaks inimene teadma ja oskama selleks, et orienteeruda võimalustes ja ohtudes, teha (häid!) otsuseid, sh seada eesmärke ja valida vahendeid, kehtestada tegutsemise printsiipe ning hindamise kriteeriume. Ka Toompeal tehakse järjepidevalt viletsaid otsuseid. Ka Toompeal on selline olukord, milles seadusandja vastutusrikkas rollis on suur hulk inimesi, kelle pole moraalset õigust selles rollis olla, ent kes ei taha kuuldagi vajadusest midagi õppida ja uurida, rääkimata reaalsest vastutamisest.

Räägitakse "kummitemplist", aga mis siis! Kas keegi on kuulnud, et keegi oleks seda tõsiselt võtnud, püüdnud analüüsida sellise olukorra põhjuseid ning loonud süsteemi nende põhjuste vähendamiseks? KOV-tes on olukord samasugune. 

Kui Toompeal tahetakse vanaviisi edasi lasta, siis ei ole üle-Eestilist haldusreformi teha!
Toompeal "seadusandja" rollis olevad isikud peaksid näitama eeskuju ja ükskord ometi käituma riigimehelikult!

Jutt käib mitte töötoolide ümbertõstmisest, vaid nn juhtkonna administratiivsest ja sisulisest suutmatusest (sügavast pädevuspuudest).
Viletsaid otsuseid pole vaja võimalikult hästi täita!
Neid, kelle teejuhiks on ülbus ja hoolimatus, ei ole võimalik abistada.

Rahval on õigus nõuda, et ülikoolidest astuks ellu noored inimesed, kes suudaksid ja tahaksid teenida oma maad ja rahvast.

Loe veel

Ülikoolid peaksid kiiresti ümber orienteeruma ja korraldama õppe ringi nii, et saaks kujuneda asjatundjad, kellel on selge ja kindel ühiskonna- ja kultuuriseos ning ka ametialane kompetentsus.
Inimesed, kellel on ülikooli lõpetamist tõendav diplom taskus, peaks olema haritlane, mitte pelgalt oskustööline !

Rakendub mitte eriala ega kutse vaid ISIKSUS kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise SUBJEKT. Igaüks saab rakenduda (kui võetakse?) mingil ametikohal. Millegipärast Eesti nn haridusjuhid arvavad (on siiani visalt arvanud ja jutustanud), et ametialast ettevalmistust pole ülikoolis üldse vaja võimaldada. Rektorite nõukogu arutab õppe kvaliteedi ümber, ent ei tea, ega hooli riigis kujunenud vajadustest. Rektorid on rääkinud, et kui keegi kunagi peabki midagi õppima ka selleks, et osaleda otsustamises ning otsuste täitmises, siis mingu paariks päevaks kuhugi kursustele...

Kui KOV ametnikud jäävad ametialase ettevalmistuseta, siis pole ühestki meetmest palju kasu. Saadikud ja ametnikud peavad olema võimelised ka vastutama selle eest, mida nad teevad ning tegemata jätavad ning mis kokkuvõttes välja tuleb.