Ülo Vooglaid: Eesti ühiskond on kriitilisel teel, 2. osa

 (235)
Ülo Vooglaid: Eesti ühiskond on kriitilisel teel, 2. osa
Foto: Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht

Delfi avaldab viimase osa Ülo Vooglaiu järjeloost 2012. aastal Eesti ees seisvatest kriisidest ja väljakutsetest. Idee sai alguse eestlastest Euroopa Parlamendi saadikute pimesikumängust, mil suurem osa neist ei soovinud avalikustada oma teenistust, eelarveid ja tellitud uurimistöid.

Elanikkond ei ole homogeenne! „Keskmist“ inimest pole olemas; on eri eas naised ja mehed, kes elavad üle Eesti igas ilmakaares, maal ja linnas, on saadikud ja ametnikud, tööandjad ja töövõtjad või... töötud, kes usuvad ja loodavad veel, et varsti läheb elu jälle käima, või on usu ja lootuse juba kaotanud. Keskmist pole. Arvestama peaksime neidki, kes on pidanud töö ja teenistuse leidmiseks pagema võõrsile.

Eesti õigussüsteem käriseb

Ginter ja Jõks soovitavad küsida riigikohtult, kuidas tõlgendada põhiseadust koostoimes Euroopa Liidu õigusega. Võibolla tekiks kohtul siis mitte ainult võimalus vaid ka kohustus välja öelda, mis osa see osa on, mida võib end iseseisvaks pidav riik loovutada ja mis osa on nn tuumikpädevus, mida me ei või loovutada ei Euroopa Liidule ega kellelegi teisele. Küllap on vaja sõnaselgelt ka see välja öelda, milline on kaitseklausli tähendus, kuidas korraldada, et deklareeritud arusaamad, aated, lepped ja praktika oleks kooskõlas.

Ginterile ja Jõksile tundub senise praktika varal reaalne, et riigikohus võib kriisiplaane toetada. Paljusid huvitab, kas riigikohtunikud toetavad ka arenguplaane ning saavad aru, et riik ei ole mingi katselabor, kus elanikkonda käsitatakse kui hiiri või rotte, kelle peal võivad oma- ja võõramaised asjamehed teha katseid rahva kannatusläve avastamiseks. Paistab, et omal ajal karistamatult korraldatud šokiteraapiast innustust saanud isikud tahavad edasi tegutseda. Nüüd nimetatakse seda tegevust „abiks“. „Abistajad“ imestavad kui nende taotlusi läbi nähakse ja pahandavad, kui keegi söandab seda tegevust oma nimega nimetada ja tõkestada.

Seotud lood:

Ginter ja Jõks tahaksid näha, et õigusküsimustega tegeletakse enne, kui jõutakse punkti, kust tagasipöördumist ei ole. Nende meelest tuleks veenduda, kas lahendus peitub põhiseaduses või tuleb küsida Eesti rahvalt luba muuta põhiseadust. Selline samm võiks olla tõhus, aga vaid juhul, kui liidrid on adekvaatsed ja suudavad mõelda ning käituda enesejuhtimise ja sotsiaalse subjektina: iseseisvalt, kohuse- ja vastutustundlikult, tasakaalukalt, väärikalt. Selleks aga peaks riigis kehtima kompetentsuse printsiip ning riik peaks olema edasi- ja tagasisidestatud. Ka elanikkond peaks siis tundma end subjektina (aktiivsete küllalt haritud, informeeritud ja kogenud isikutena, kes suudavad, tahavad, julgevad ja jõuavad osaleda nii arutlustes kui otsustamises ning otsuste teostamises ja tulemuste kontrollimises-hindamises), mitte manipuleerimise objektidena, kes mitme teguri koostoime tõttu tegelikult ei saa oma põhiseaduslikke õigusi kasutada.

Küllap oleks vaja enne riigikohtult küsimist küsida endalt ja siis ka teistelt nn lihtsatelt inimestelt, sh ajakirjanikelt ja teistelt vaatlejatelt ning ka ühiskonna-alase akadeemilise ettevalmistusega inimestelt,
• mis Eestis laabub ja mis on kriitilisel teel;
• mis on Eestis ikka veel puudu ja millest pole suudetud ikka veel vabaneda;
• miks on Eesti ühiskond jõudnud ummikusse;
• millist osa etendavad nn välistegurid ja millist osa siinne harimatus ja hoolimatus;
• mis siis tõenäoliselt juhtub, kui põhiprobleemide asemel tegeletakse edasi kõrvalküsimustega, olemise asemel näimisega ning põhjused ja tagajärjed on jätkuvalt sassis?
Äkki on veel mingi võimalus saavutada rahvuslik leppimus ning vältida jõumeetodite kasutamist? Ginter ja Jõks arvavad, et riigiõiguslik debatt tugevdaks demokraatiat kindlasti enam kui DASA. Paraku on nii, et inimesed, kes tunnevad end petetuna ja on riigist võõrdunud, ei taha kuuldagi mingitest debattidest.

Loe veel

Rääkida on mõtet nendega,
• kes saavad aru, millest jutt käib;
• kellel on puhtad käed ja keda on võimalik uskuda ning usaldada;
• kes lähtuvad inimesest, mitte majandusest või õigusest, milles inimene on pelgalt vahend või ettekääne;
• kes suudavad näha tervikut, mitte ainult tükke või auke;
• kes tahavad olla (mitte näida) õiglased;
• kes julgevad ise mõelda ja öelda oma mõtted välja avalikult, selgelt, midagi varjamata ja ilustamata;
• kes räägivad seda, mida mõtlevad ja teevad seda, mida on lubanud teha;
• kes on võimelised vastutama ja tahavad vastutada nii selle eest, mida nad teevad ja saavutavad kui ka selle eest, mis jääb tegemata ning mis selle tegevuse(tuse) tõttu juhtub.

Demokraatlik ühiskond on kultuuri ja hariduse funktsioon (loe: objektiivne kaassõltuvus kultuurist ja haridusest). Põhiseaduses ja mujal õigusaktides kirja pandud õigusi saavad reaalselt kasutada vaid need, kes on küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, kes teavad, oskavad ja saavad aru, suudavad ette näha ja ära tunda nii tulemusi kui ka tagajärgi. Mida loeb õigus valida ja olla valitud, kui pole võimalik saavutada valmisolekut nende õiguste kasutamiseks?

JOKK- või petuühiskond pöördub oma loojate vastu ja muutub neile vaenulikuks jõuks. Asjamehed võiksid ju vaadata, kui palju on veel neid inimesi, kes usuvad erakondade liidreid ja neid jutte, mida avalikult aetakse. Inimesed, kes ei usu enam, et ühiskond on siin elavate inimeste jaoks ja et keegi üldse veel mõtleb sellele, kuidas oleks võimalik ausalt, tänu oma tarkusele, töökusele, visadusele... normaalselt ära elada, ei tule pidama mitte mingisugust debatti. Neil, kes vett ei joo ja jala ei käi, pole aimugi sellest, mida mõtlevad ja teevad need, kellel pole võimalik palgast ega nn pensionist ära elada, rääkimata nendest, kellel pole enam lootustki tööd leida.

Suur osa rahvast on ühiskonnast, perekonnast, kogukonnast ja kultuurist võõrdunud. Võõrdumisega kaasneb eemaldumine, hoolimatus, ükskõiksus, minnalaskmine. Sotsioloogia-alane ettevalmistus ei ole kõigil lugejail ühesugune. Seetõttu olgu järgnevalt põgusalt nimetatud, mis põhjustab võõrdumist.

1. Võimalus olla informeeritud,
2. võimalus aru saada põhjustest ja muudest seostest, näha nähtuste ja protsesside taha;
3. võimalus kaasa rääkida, osaleda arutlustes;
4. võimalus osaleda otsustamises;
5. kaitse, millele tänu ei saa keegi kiusata ega anda seda, mida ei taha ega jätta ilma sellest, mida tahab;
6. õigus valida endale kohta, aega, vahendeid, kaaslasi...;
7. põhimõtete sobivus;
8. asjaajamise ausus, õiglus, „läbipaistvus“;
9. eesmärkide sobivus;
10. vahendite sobivus.

Ginter ja Jõks meenutavad, et Eesti on ELi õiguse ülevõtmise tšempion. Nii kiitsime muretult heaks ELi põhiseadusliku lepingu, mille prantslased ja hollandlased tagasi lükkasid.

Väga kõnekas, ent siiani mõtestamata, on ka see fakt, et Lissaboni leping kinnitati Riigikogus peaaegu sisulise aruteluta, nagu ka see fakt, et ekspertide kohtumine põhiseaduskomisjonis kestis napilt üle tunni. Võrreldes nende muudatustega, mida praegu kavandatakse, oli Lissaboni leping tõepoolest lapsemäng. Ka Rait Maruste möönis, et võlakriisi lahendamine on jõudnud põhiseadusliku kriisi lähedale ja vajalik on riigisisene arutelu (EPL 9.12). Paraku pole Eestis veel (ammu) toimunud ühtki sellist arutelu, mis pole farsiks pööratud. Juba Vanas Roomas oli teada, et need, kes on räbala olukorra põhjustanud, ei ole kunagi need, kes loovad eeldused kriisi põhjuste avastamiseks, sõnastamiseks ja avalikustamiseks.

Eesti on kriitilisel teel eeskätt kõlbelise kriisi tõttu

Miks on läinud nii, et saadikud ja ametnikud, nüüd siis juba ka kõrged politseiametnikud, ei ole usaldusväärsed? Sellele küsimusele on vaja sisuliselt ja ausalt vastata. Näis, kas analüütikutel õnnestub märgata, et administratiivsete vahenditega ei ole kuskil kunagi õnnestunud luua korda? Põhiteguriks on moraal ja sellega kaasneb sotsiaalne kontroll, mida teostab üldsus. Kui inimene usub, et vähemalt Jumal näeb tema sigadusi igal juhul, siis ehk hakkab tal mõnikord kõhe ja ehk ka häbi...

Hiljuti oli rahvusvaheline õppijate päev. Loodan, et igat liiki saadikud ja ametnikud ei taha olla erandiks ja kannavad hoolt, et püsida tasemel (tõuseksid tasemele), kus nad suudaksid aru saada, mis on toimunud, mis on parajasti teoksil ja mis võib kodumaast saada siis, kui valdav osa elanikkonnast on kaotanud usu ja lootuse.

Kodanikena saavad osaleda inimesed, kes
• on (püüavad olla) adekvaatsed;
• näevad mitte ainult ennast vaid ka teisi inimesi, kellel kõigil on põhimõtteliselt võrdsed õigused, kohustused ja vastutus nii üksteise kui ka riigi ees;
• tunnevad ära probleeme ja oskavad neid sõnastada nii, et avaneb võimalus avastada, sõnastada ja avalikustada nende tekke, püsimise-süvenemise-laienemise põhjused;
• arvestavad, et ühiskonna igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil on kõigil probleemidel oma eripära, oma otsesed ja kaudsed, avalikud ja varjatud tegurid;
• näevad alternatiive nii staatikas kui ka dünaamikas;
• hoomavad inimest ühiskonna kui institutsionaalse süsteemi liiget ja kultuuri kui holograafilise süsteemi esindajat;
• saavad aru, mida tähendab perekond ja millest sõltub elanikkonna juurdekasv ning hääbumine;
• tahavad luua meetmete süsteeme ühiskonnas ja kultuuris kujunenud vastuolude põhjuste vähendamiseks või kõrvaldamiseks;
• söandavad olla, mitte pelgalt näida ja omada;
• suudavad ja tahavad teha koostööd (mitte aina konkureerida ja teistele „ära teha“);
• eristavad sihte, eesmärke ja vahendeid ning aduvad nende vastastikuseid seoseid;
• oskavad oma ja teiste tegevust edasi- ja tagasisidestada;
• käsitavad majanduslikku jõukust ühiskonna arengu ühe eeldusena ning arengutaseme ühe näitajana (ei aja ühiskonda ja majandust segi);
• aduvad, miks on vaja saavutada, et iga inimese (ka ametnike ja saadikute) õigused, kohustused ja vastutus peavad igal juhul ja alati olema vastastikuses seoses;
• saavad aru, et administratiivsete (formaalsete) õiguste, kohustuste ja vastutuse kõrval on otsustamises osalemiseks alati vaja ka moraalset õigust, moraalseid kohustusi ja moraalset vastutust;
• võtavad arvesse, et vastutustunne ja aktiivsus kujunevad koos, läbi otsustamise (mitte käsukorras, läbi „otsuse vastu võtmise“ või muude otsustamismängude);
• peavad väärtuseks mitte koolis või kursustel käimist, vaid õppe tulemust - harituse, informeerituse ja arusaamise ühtsust;
• eristavad elukestvas õppes püsimiseks vajalikku üldharidust, produktiivseks rakendumiseks vajalikku erialase, kutsealase ja ametialase ettevalmistuse ühtsust, tunnetusalast, loomealast, kaitsealast jm vaba ja iseseisvana elamiseks vajalikku ettevalmistust;
• hindavad asjatundlikkust ning asjatundjaid;
• loevad rahuldavaks vaid süsteemseid käsitusi, saavad aru, mida see tähendab, kui räägitakse, et efektiivsus on süsteemsuse funktsioon;
• hoiavad seda, mida muuta ei või ja muudavad seda mida ei või kauem kannatada;
• suudavad, julgevad ja tahavad ette näha ning ära tunda oma tegevuse tulemusi ja tagajärgi;
• julgevad avalikult tunnistada, et riik, kus kompetentsuse printsiip ei kehti, ei saa olla jätkusuutlik.

Miks Riigikogu maine on madal?

Kõik teavad, et Riigikogu maine on madal. Ometi pole ühtki enam-vähem tõsiselt võetavat katset selgitada, miks on selline kurioosne olukord kujunenud. Kõik teavad ka seda, kummast otsast hakkab kala mädanema. Paljud teavad ka seda, et ühiskonnas ei ole võimalik "puudusi kõrvaldada"; võimalik on vähendada (kõrvaldada) puuduste põhjuseid (NB! Ootustega kooskõlas olevate tulemusteni jõudmiseks on vaja muuta põhjuste süsteemi, mitte pelgalt mõnda põhjust.). Olukorras, kus saadikul ei ole vaja vastutada oma tegevuse ega tegevusetuse tagajärgede eest, ei ole vaja olla asjatundlik ja võib niisama, sõrm suus, ringi vahtida.

Raha ei tegutse!

Tegutsevad inimesed, keda ei saa petta kogu aeg. Igasugused ressursid, sh kõik ainelised (materiaalsed) ning vaimsed, psüühilised ja sotsiaalsed (mittemateriaalsed) ressursid muutuvad ühtlasi teiste ressursside kasutamise tingimuseks. Ühiskonnas kulgevate protsesside kohta on võimalik üht-teist öelda, kui analüüsida eesmärkide kui süsteemide ja vahendite kui süsteemide elementide maatrikseid. Muidugi on vaja rahuldava tulemuse saavutamiseks tunda ka tegutsemise printsiipide ja hindamise kriteeriumite süsteeme.

Eesmärgistatud protsesside üldteooria on Eestis ammu olemas, aga Toompeal ei ole veel isikuid, kes oskaksid seda väärtuseks pidada ja rakendada. Praktika näitab, et võimule on suhteliselt lihtne tulla. Paraku selgub üsna kiiresti, et võimul olemiseks oleks vaja ettevalmistust ja uuringuid, et avastada probleemide põhjused ja haridust, et luua meetmete süsteeme kuhjunud vastuolude põhjustest jagu saamiseks. Võimul püsimiseks on vaja aru saada, millest sõltub riigi ja selle alasüsteemide funktsioneerimine, muutumine ja areng.

Võimul olles tuleb välja, et saadikukohad suhtekorraldusfirmade abil kokku ostnud erakondadel pole juhtimiseks, haldamiseks, valdamiseks ja sidustamiseks vajalikku pädevust. Neil, kellel puudub moraalne õigus otsuste tegemiseks, hakkavad salastama, ahistama kommunikatsioonisüsteeme, ironiseerima ühiskonnateadlaste ja ühiskonnateaduse üle. Inimesed, kes ei kujuta kuigi hästi ette oma tegevuse tagajärgi, rääkimata soovist ka reaalset vastutada selle supi eest, mida nad on kokku keetnud, üritavad käituda kas süüdimatult või agressiivselt. Kõik teavad, mis saab vanemas eas neist, kes on noorelt põrssad.

Pettus, isegi kui see õnnestub, tuleb välja nii või naa. Kahjuks võtab see mõnikord ohtlikul määral palju aega... Jah, olukord on häbiväärne, aga veel häbiväärsem oleks seda olukorda varjata ja teha nägu, et "käib küll", sest kuskil mujal on olukord veel räbalam.

Nüüd on läinud arutamiseks minu meelest olulise küsimuse üle: "Milline sekkumine ühiskonnas kulgevatesse protsessidesse on positiivne ja milline on negatiivne?" Vaatame, millised võimalused üldse on.

Mõned võimalused panin allpool ritta:
1. kiita ja ülistada valimatult kõike seda, mida on tehtud, tehakse ja kavatsetakse teha (olenemata sellest mida see kõik tähendab rahva ja riigi eksistentsiaalsete vajaduste rahuldamiseks),
2. kiita valikuliselt; tõsta esile seda, mis on enam-vähem hästi ja peita ära kõik, mis on halvasti ning muutub aina halvemaks;
3. seletada mingite detailide ümber ja teha, mis vähegi võimalik, et süsteemist ei saaks kujuneda mingit sellist pilti, mis avaks võimaluse kausaalsete ja funktsionaalsete seoste märkamiseks ning kõlvatu käitumise allikate avastamiseks;
4. analüüsida tegelikkust kui tervikut (iga süsteemi metasüsteemide süsteemis) ja kirjeldada seda ilustamata nii staatikas kui ka dünaamikas;
5. tuvastada, mil määral tegelikud olud, tegelik olukord ja situatsioon kui elukeskkond vastab elanikkonna eri kategooriatesse kuuluvate inimeste aadetele ja ideaalidele ning on kooskõlas deklareeritud ja deklareerimata väärtuste ja normidega, eesmärkide ja sihtidega;
6. sõnastada ja avalikustada aktuaalseks paisunud vastuolud ja nende võimalikud põhjused; luua mingi hulk komisjone või toimkondi nende vastuoludega tegelemiseks;
7. sõnastada probleemid kui süsteemid nii staatikas kui ka dünaamikas ja kaasata kogu olemasolev intellektuaalne potentsiaal selleks, et luua programm probleemide põhjustest vabanemiseks ja arenguteele tagasi pääsemiseks;

Kõne all on kodanikuühiskond

Räägitakse, et kodanikuühiskond on selline ühiskond, kus kodanikel pole ükskõik, mis saab sellest ühiskonnast, mille liikmed nad on ja sellest kultuurist, mida nad esindavad. Jah, aga selleks, et kodanikud (ka siin elavad välismaalased) saaksid tegelikult osaleda arutlustes ja otsustamises, on vaja:
• olla küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, et üldse aru saada, millest jutt käib, tunda kõnealuseid nähtusi ja protsesse kõnealustes süsteemides, alasüsteemides ja metasüsteemides;
• hoomata probleeme, nende põhjuseid ja alternatiive,
• ette näha oma ja teiste tegevuse võimalikke tulemusi ja tagajärgi;
• olla kindel, et keegi ei hakka siin ega mujal, kohe ega hiljem selle eest neid ahistama, kes oma arusaamu avaldavad;
• uskuda, et ühiskonna- ja kultuurielu edendamiseks nähtud vaev ei ole asjata.

Asjaolu, et erakonnad korraldasid valimiskampaania, mille tulemusel sattus mingi hulk inimesi Riigikokku, ei tähenda seda, et neil inimestel on seetõttu õigus teha, mis neil pähe tuleb või mida erakonna juhtkond käsib.

Õigusega otsustada kaasneb tahes-tahtmata kohustus vastutada

Iga saadik on küll oma otsustustes nii vaba, et keegi ei saa teda sundida olema millegi poolt või vastu, aga ta on kohustatud informeerima avalikkust oma otsustest – oma seisukohtadest, eelistustest ja nende motiividest.

Saadikud ei ESINDA seal „oma“ valijaid, sest ükski valija pole neile oma kodanikuõigusi loovutanud. Kodanikel on põhiseaduslikke õigusi võimalik kasutada siis ja sel määral, mil nad saavad aru oma tegevuse tähendusest, eeldustest ja toimetest. Otsustamisega kaasneb kohustus vastutada selle eest, mis otsuse tõttu juhtub. See, kui küünilised ja ebaadekvaatsed võivad saadikud olla, ilmnes üpris üksmeelses otsuses asutada nn analüüsikeskused...

Delegeeritud on mitte ainult õigused (õigus otsustada), vaid ka kohustused (kohustus vastutada). Paraku on jäetud nende kohustuste täitmiseks vajalikud ressursid lisamata (või lihtsalt kahe silma vahele). Iga poliitik ja ametnik peaks teadma, et õigused, kohustused ja vastutus toimivad koos, vastastikustes seostes, või ei toimi ükski neist.

Eestis lokkab vastutamatus, sest tegelikult ju ei saagi nõuda vastutamist nendelt, kellel ei ole võimalik kohustusi täita. Saab vaid käratseda. Süsteem, milles kogu asjaajamine on häbiväärselt diletantlik – süsteemitu, edasi- ja tagasisidestamata, st juhitamatu, ei saa olla kestvalt jätkusuutlik...