Garri Ginter ja Allar Jõks kirjutasid hiljuti, et võlakriisi ei saa käsitleda ainult majandusküsimusena ning võimalike lahenduste juriidilisi aspekte ei tohi alahinnata.

Muidugi pole nn võlakriis pelgalt majandusküsimus! Paraku võib jääda Ginteri ja Jõksi jutust mulje, et kui lisaks majandusküsimustele vaadata veel üle ka mõned juriidilised nüansid, siis on asjad peaaegu korras ja võiks rahumeeli edasi logistada. Loodetavasti nad ei arva, et elu koosneb pelgalt majanduslikest ja juriidilistest küsimustest, ega sedagi, et tegeledes majandus- või juriidiliste küsimustega saaks lahendada mõne majandus- või juriidilise küsimuse... või midagi muud. Paberil ehk saaks, aga elus kindlasti mitte.

Heal (väga heal) juhul võib saada majanduse käsitamisel vaid kirjelduse majanduslikest „küsimustest“ ja mõne juriidilise „küsimuse“ käsitamisel mingi arvamuse või kirjelduse selle kohta, kuidas saadakse aru mõnest kirjutatud või kirjutamata õigusnormist ja selle toimest. Proovige leida kaks-kolm inimest, kelle kujutluses oleks majanduse koosseis ja struktuur, genees, dünaamika ja funktsioonid enam-vähem sarnased. Karta on, et see ei õnnestu. Kuidas saab siis õnnestuda mõni uuring või õpe, mille keskmes on majandus või mõni selline, milles on majandus teguriks? Selleks, et ühiskond saaks edeneda (hakkaks arenema), oleks vaja võtta lähtekohaks inimene kui ühiskonna liige ja kultuuri esindaja.

Riik on rajatud selleks, et hoida ja kaitsta inimest – selle riigi kodanikku, tema elu ja elukeskkonda. Inimestel on MINA, kes tahab loota ja uskuda, armastada ja olla armastatud. Inimestel on MEIE ja soov kuuluda, olla hoitud ja hinnatud, olla väärikas. Inimene, tema võimalus olla õnnelik, on eesmärk. Inimene ei ole vahend (tööjõud, ressurss või vara) kelle arvel saaks isikliku kasu teenida ja muid eesmärke saavutada. Kui inimene adub, et ühiskond, milles ta elab, temast tegelikult ei hooli, siis ta võõrdub. Kui inimene avastab, et suures ja tähtsad mõtlevad üht, räägivad teist ja teevad kolmandat, salatsevad ja petavad, siis võivad nad kaotada usu ja lootuse. Kui inimesed hakkavad ühtäkki tundma, et elu ei ole elamisväärne ja nad ei saa mitte kuidagi osaleda oma elujärje muutmisel, siis võib käia peas „plõks“, mille tagajärjel hakkab kõik, mille loomisel on inimesed on osalenud, paistma vaenulikuna. Seda efekti nimetatakse võõrandumiseks. Võõranduda võib töö ja looming, perekond ja kogukond, riik ja maailm..

Eestis räägitakse, et saadikute üle ei maksa nuriseda (viriseda ja vinguda), sest rahvas on ju ise nad valinud... Sellist juttu võib rääkida see, kes ei saa sellest, mida ta räägib, kuigi palju aru, või valetab meelega. 

Miks ei või veel rääkida, et Eestis on toimunud vabad ja demokraatlikud valimised, millele tänu on rahvas saanud saata oma kõige väärikamad esindajad Riigikokku looma ja täiustama seadustikku, hoidma silma peal

Valitsusel ning edendama Eesti rahvusvahelisi suhteid? Nimetan siin neli põhjust, mis toimivad vastastikustes seostes.

1. Kehtiva valimisseaduse järgi saavad elanikud tegelikult eelistada vaid erakondi, mitte isikuid.
2. Koht valimisnimekirjas oleneb mitte saadikukandidaadi asjatundlikkusest, tema ühiskonna- ja kultuuriseostest, iseseisva mõtlemise võimest, reaalset panusest ühiskonnaelu edendamisse ning kõlbelisest korrektsusest, vaid mitmest nö salajasest asjaolust: isiklikust sõprusest, valimiskampaaniasse pandud rahast, tuttavate tugevusest ehk „seljatagusest“ jms.
3. Eestis ei ole ühtki teksti, mille varal saaks keegi valmistuda produktiivseks ja efektiivseks tegevuseks oma rahva esindajana ja teenijana seadusandja vm rollis;
4. elanikkond ei ole küllalt haritud, informeeritud ega kogenud selleks, et eraldada „sõklaid“ „teradest“, näha probleeme ja saada aru nende probleemide tekke ning püsimise põhjustest ja muudest seostest, hinnata erakondade programmilisi seisukohti ja langetada nn valimiste päeval eelistusotsuseid. Sestap tunneb suur osa elanikkonnast end absurdses sund- või mängusituatsioonis, mitte probleemses tõeses valikusituatsioonis. 

Kui kodanik ei saa kasutada oma põhiseaduslikke õigusi, ega tunda, et on oma otsustustes vaba, tunneb ta end petetuna. Riigikogu maine on madal. Suurele osale elanikkonnast on saanud selgeks, et Riigikogu ei muretse riigi ja rahva eest, vaid ajab erakondade ning iseenda asja. Eesti on kriitilisel teel, sest juhtkond ei ole enam usaldusväärne.

Vaja on luua meetmete süsteem, keerata, nagu vanasti öeldi, „titel teine ots“, st lõpetada valetamine, et kõik on isegi väga hästi ja läheb aina paremaks, et erakonnad midagi juhivad ja millegi eest vastutavad. Ehkki erakondades on asjalikke ja asjatundlikke inimesi, on tooni andmas korruptandid ja omakasupüüdlikud küünikud. Nimetan siin vaid mõned algussammud. 

1. Tunnistada avalikult, et seis on räbal ja riik on kriitilisel teel; teadvustada, et kõne all ei ole enam mingi finantskriis või majanduskriis, vaid ühiskonnakriis, mille keskmes on ebaõiglus.
2. Korraldada riigikogu eriistung kujunenud olude, olukorra ja situatsiooni kirjeldamiseks ning põhjuste ja lahendusteede (meetmete süsteemi) kavandamiseks.
3. Muuta riigikogu Konverentsikeskus ekspertteenistuse keskuseks, mille ülesannete hulka kuuluks ka õigusaktide kvaliteedi hindamine, sh kogu seadustiku edasi- ja tagasisidestus.
4. Kohustada Valitsust korraldada haridusreform; võtma ennekõike meetmeid ülikoolides toimuva teadusliku uurimise ja õppe (sh õppepraktika) kvaliteedi tagamiseks.
5. Kohustada Valitsust rajama rahvaharidus- ja infosüsteem, mis looks eeldused kodanikele Põhiseadusest tulenevate õiguste reaalseks kasutamiseks ning kodanikukohustuste reaalseks täitmiseks.
6. luua meetmete süsteem kogu elanikkonna reaalseks kaasamiseks ühiskonna- ja kultuuriellu.

Ühiskonna kui institutsionaalse süsteemi ühtki komponenti ei saa pidada kõige tähtsamaks. Kõige tähtsam on, et ükski institutsioon ei oleks nii räbalal tasemel, et muudaks mõttetuks ka need pingutused, mida tehakse teistes institutsioonides. 

Toimib mitte ühiskond ega kultuur, vaid ühiskonna ja kultuuri ühtsus. Vaja on veenduda, et enam-vähem rahuldaval järjel oleks kõik, millest sõltub inimese elu ühiskonnas kui funktsioneerivas, muutuvas ja arenevas süsteemis. Seetõttu ei saa (ei või, ei tohi!) edaspidi ignoreerida sotsiaalset problemaatikat. 

Juhtunud on (pole oluline, kas inseneriharidusega ministrite või mingite „nõunike“ abil), et „sotsiaalseks“ on hakatud pidama hädasolijaile antavat abi, hoolekannet ja teenindust. Jah, ka seda on vaja, aga sotsiaalne, nagu ka vaimne ja psüühiline, on mittemateriaalne. Sotsiaalsed nähtused, sotsiaalsed protsessid ja seisundid iseloomustavad mitte pelgalt neid, kes on vanaks, haigeks, tööta või üksikuks jäänud... Sellised sotsiaalsed pinged, nagu võõrdumine ja võõrandumine, indolentsus ja marginaalsus, konformsus, deprivaatsus jm, väärivad mitte ainult tundmist vaid ka arvestamist igal sammul. Inimese isiksus on tema sotsiaalne kvaliteet.

Ühiskonnas ei saa olla ühtki sellist protsessi ega nähtust, mille eeldustest ja tähendusest oleks võimalik aru saada väljaspool aega ja ruumi. Samamoodi ei ole võimalik aru saada ühestki ühiskonnas ilmnevast nähtusest ega protsessist, kui puudub võime näha majandusliku ja sotsiaalse ühtsust, õigusliku ja poliitilise ühtsust, tehnilise ja energeetilise ühtsust, tehnoloogilise ja ökoloogilise ühtsust jne, siis ei ole võimalik rahuldavaks peetavaid otsuseid teha. Toompeal ja ka mujal riigi- ja omavalitsusasutustes tehtavate otsuste hulgas süsteemseid (professionaalselt rahuldavaid) otsuseid silma ei hakka. Neile, kes üritavad võimalikult hästi täita üpris viletsaid otsuseid, saab vaid kaastunnet avaldada.

Väiksed rollikonfliktid, mis siin-seal aeg-ajalt lahvatavad, võivad üle kasvada globaalseks, kus ühed ei taha ja teised ei saa enam vanaviisi elada. Sellist situatsiooni nimetatakse revolutsiooniliseks situatsiooniks.

Olukord, kus suur osa elanikkonnast tunneb ennast absurdses sundsituatsioonis, millest rahuldavat väljapääsu ei paista, ei saa kaua kesta. Kannatus võib olla pikk, aga mitte katkematu. Rahvas on nõus kannatama, ka kartulikoori sööma, kui juhtkond on aus ning usaldusväärne, kui püsib usk tulevikku, mida rajatakse mitte omakasu saamise ettekäändel vaid elanikkonna osavõtul, ausalt ja õiglaselt.

Majandus ei ole ühiskond, nagu räägitakse mitte ainult Toompeal, vaid ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis, EAS-s, Arengufondis ning mitmetes toimetustes...

Majandus on ühiskonna funktsioneerimise, muutumise ja arengu üks eeldus ja ka arengutaseme üks näitaja. Teame ju küll neid jutte baasist ja pealisehitusest... Need, kes on seadnud majanduse arengu eesmärgiks, nähtavasti ei tea, et selle aktiga muudeti INIMENE selle eesmärgi saavutamise vahendiks ning loodi trend inimese kui ühiskonna aluse kokku varisemiseks, tema kui iseseisva aktiivse alge, kui suhtlemise subjekti muutmiseks manipuleerimise objektiks.
Toompeal on raske (võimatu?) leida kolme-nelja inimest, kelle kujutluses oleks MAJANDUS enam-vähem ühesugune (ligilähedaselt sarnase koosseisu, struktuuri ja funktsioonidega). Meil ei ole õnnestunud leida erakondade tippude lähedalt ega kaugemalt ka selliseid inimesi, kellel oleks mitte ainult sarnane vaid ka küllalt süsteemne arusaam selle kohta, millest sõltub majandus ja mis omakorda sõltub majandusest. Pilt, muide, ei parane, kui võtta majanduse asemel tähelepanu keskmesse ühiskond, kogukond või perekond, haridus või tervis, vaesus või vägivald, elu, töö või juhtimine...
Majandus on suhtearvude süsteem, mis iseloomustab ühiskonda, asjaajajate (otsustamisõigusega isikute) arukust, haritust, ausust, täpsust, analüüsi- ja sünteesivõimet, aga ka vabadust ja iseseisvust, ühiskonna- ja kultuuriseoseid, inimsuhteid, inimeste usku ja usaldust. Majandust, nagu ka õigust või poliitikat ja ideoloogiat, ei saa juhtida ega arendada. Areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid. Arendada ei saa meist mitte keegi mitte midagi; areng on objektiivne. Võimalik on luua ja hoida arengu eeldusi.

Majandusel ei ole probleeme; probleemid on (kui on?) inimestel. Olukorras, kus pole võimalik leida kaht-kolme inimest, kelle kujutlus majandusest ja selle teguritest ning toimetest oleks enam-vähem sarnane, pole võimalik ühiskonna edenemiseks vajalikku selgust saavutada. Majandusalased uuringud on räbalal tasemel. Seetõttu ei saa kujuneda õppejõude ja õpe on (pehmelt öeldes) primitiivne. 

Otstarbekaks, efektiivseks ja intensiivseks tegutsemiseks on vaja tunda inimest ja inimkooslusi, suhteid ja suhtlemist, mitte ainult tööd ja õppimist, vaid kogu tegevussüsteemi ja selle kõiki elemente, elukeskkonda ja selle tegureid. Mittesüsteemseid analüüse ja sünteese, otsuseid, teostusi ning hinnanguid nii tegijaile, tegevustele kui ka tulemustele, ei saa rahuldavaks pidada. Kahjuks pole Eesti ühiskonnaelus mitte midagi sellist, mille kohta võiks öelda, et see on tehtud süsteemselt, st professionaalselt. Pole märgata isegi mitte niisugust taotlust.
Majandust ei saa juhtida. Ammugi ei saa juhtida linnu ja valdu, maakondi ja riiki, nagu võib päev-päeva kõrval lugeda ja kuulda igal regulatsioonitasandil ametis olevatelt isikutelt. Juhtida saab mõningaid protsesse nii riigis kui maakonnas linnas või vallas, asutustes-ettevõtetes ja nende allüksustes.

Võimalik on korraldada süsteemide funktsioneerimist nii, et domineerib iseregulatsioon ja juhtida oleks vaja vaid uuenduste korral, selleks, et vigade ja äparduste tagajärgedest jagu saada, orienteeruda uutes oludes, olukorra ja situatsiooni järsu muutumise korral. Intensiivset organisatsioonilist tööd, on vaja paradigma kokkuvarisemisel, st kui on vaja vanast vabaneda ja uuesti alustada. Siis on aktuaalne uue haldussüsteemi loomine ja sidustamine, st infrastruktuuri või taristu uuendamine.

Asjaolu, et iseregulatsioon on primaarne ja juhtimine sekundaarne, ei tähenda, et juhtimisalast ettevalmistust pole inimestel üldse vaja. Igale kodanikule on vaja lisaks juhtimisalasele ettevalmistusele ka valitsemisalast, haldamisalast, valdamisalast, kaitsealast, loomealast, tunnetusalast, tervishoiualast, sidustusalast, mängimisalast jm ettevalmistust. Teiste sõnadega: kriitiliselt teelt ära saamiseks on vaja haridussüsteem kardinaalselt ümber korraldada.
Eesti ei või jääda odava tööjõuga allettevõtust ja teiste teenindamisest elatuvaks maaks! Eestis on lõpmata palju andekaid, ülivõimekaid inimesi kes on sunnitud õppevõimaluste ja rakenduse leidmiseks välja rändama.
Eesti haridussüsteem on ajale jalgu jäänud.

Küsige Toompael või mõnes ministeeriumis mõnelt asjamehelt, mida ta juhib, millistel eeldustel on juhtimine võimalik ja mille alusel oleks võimalik hinnata juhtkonda, juhtimist ja selle tulemusi. Küsige ametnikelt või saadikutelt midagi nende või kellegi teise tegevuse otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse kohta. Küsige midagi mistahes tegevuse või tegevussüsteemi kohta. Küsige midagi mõne institutsiooni struktuuri ja funktsioonide kohta, sihi, eesmärkide ja vahendite dialektika kohta, regulatsiooni- ja juhtimistasandite eripära või millegi muu, ühiskonnas ja kultuuris orienteerumiseks olulise kohta... Suur tõenäosus, et peale ebameeldivuste ei kaasne mitte midagi, sest ametnikel ja saadikutel ei ole ühiskonnas ja kultuuris orienteerumiseks, otsustamiseks ning otsuste täitmiseks vajalikku ettevalmistust. Meeleldi tehakse nägu, et „meri on põlvini“ ja improviseeritakse igal teemal...

Päris mõtlemapanev on seejuures fakt, mille tuvastas Riigikontroll, et 2009. aastal kulutati riigiametnike koolituseks ainuüksi riigieelarvelist raha üle 81 (loe: kaheksakümne ühe) miljoni krooni. Kogu nn „koolituseks“ kulunud raha kokku arvamiseks peaks liitma sellele summale igaliiki muudest allikatest saadud raha, mida on koolituse ettekäändel kombe kohaselt kasutatud reisimiseks, pidutsemiseks ja muidu puhkamiseks. Paraku valitseb ringkaitse ja JOKK.
Olukorras, kus personaalset vastutust ega edasi- ja tagasisidestust ei ole ette nähtud, pole võimalik saavutada, et personal oleks asjatundlik ning tegus. Bürokraatia paisub vohama, nagu vähktõbi, kui avalikkuse asemel valitseb salatsemine, kui asjatundjate asemel võetakse ametisse diletante, kui personaalset vastutamist ei nõuta ja häbitunne lakkab toimimast.

Need, kes pole juhtimisest kuigi palju kuulnud, kes tegelikult ei tea, millest siis jutt käib, kui juhtimise üle arutatakse, tavatsevad Eestis juba ammu rääkida, et juhtida polegi vaja, sest turg ja hind panevad kõik paika...

Tegelikult ei reguleeri turg ja hind Eestis peaaegu mitte midagi. Vee peal on õnnestunud püsida igaliiki toetuste ja fondide, nn saastekvootide, eelmiste põlvkondade loodud väärtuste jm müügi varal. Oma arengupotentsiaal on tühiseks kuivanud. Viimane aeg on esmalt endalt küsida, miks on olukord selliseks muutunud ja kelle „targal“ juhtimisel (nõuandeid järgides?) on riik sellisesse olukorda sattunud. Seejärel saaks taastada kommunikatsioonisüsteemi, korraldada ausad valimised, luua eeldused kultuuriseostest kantud kogukondlike üksuste taastumiseks. Praegu ei saa. Pole usku. Pole jõudu.

Usinalt koostatakse „arengukavasid“. Neid on kõik kohad täis, aga arengust ega arengut soodustavatest või tõkestavatest teguritest või nende põhjustest ja meetmete süsteemidest pole midagi. „Arengukavasid“ nagu ka strateegilisi plaane ja projekte tehakse peamiselt kuskil näitamiseks või tublina näimiseks, mitte täitmiseks.

Mis puutub arengusse, siis pole vähe tähtis, et eksitav on koguni Eesti ühe kõige suurema eelarvega asutuse - EAS-i nimi. Ettevõtlust ei saa arendada; võimalik on luua ja hoida ettevõtluseks vajalikke eeldusi. Keegi võib, muidugi, kukkuda seletama, et asi nüüd, mille pärast muretseda... Nimetus nimetuseks, peaasi, et tegevus, selle sisu, eeldused ja tulemused oleksid rahuldavad. Paraku saavad EAS-i tegevuse ja tulemustega rahul olla vaid need, kes sellest mitte midagi ei tea, kellel on ükskõik või need, kes ei oska midagi tahta (kellel on ükskõik). EAS-l on kontorid üle Eesti, ent neis pole ühtki mudelit ettevõtluskeskkonna, ettevõtte ja ettevõtluse kui fenomeni ja kui protsesside süsteemi kohta. Igaüks, kes on pidanud EAS-iga asju ajama, võib kinnitada, et sinna on kogunenud (kogutud) uskumatult primitiivne ja bürokraatlik seltskond. Kogu EAS-i tegevus on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) haldusalas. Seal on ette nähtud arvata, et tegeledes majandusega (?) on võimalik edendada majandust... Ette on nähtud ka suu pidada ja teha seda, mida kästud, nii nagu kästud ja siis kui kästud. 

Eesti on kriitilisel teel, sest oma arvamusi ei ole lubatud avaldada ka teiste ministeeriumite ametnikel. Milleks on siis vaja olla asjatundlik?

Selleks, et elukeskkond ja elu selles keskkonnas kujuneks inimestele elamisväärseks, on vaja võtta käsituste keskmesse INIMENE ja ELU , mitte majandus ja kriis. Inimene ei ole pelgalt vahend ettevõtjate majanduslike eesmärkide saavutamiseks (loe: tööjõud kellelegi kasu kokku ajamiseks). Selleks, et kriisist jagu saada, on vaja avastada kriisi PÕHJUSED ja luua meetmete süsteem mitte ainult kriisi põhjuste kõrvaldamiseks vaid ka ootuste ja vajadustega kooskõlas oleva elukeskkonna loomiseks (taastamiseks?). Keegi ei saa luua rahvale elukeskkonda; rahvas loob selle ise, või seda ei kujunegi. Seadusandja asi on luua elamiseks ja olemiseks, sh tööks ja loominguks vajalikud tingimused.

Põhjendamatu autoriteedistruktuur põhjustab salatsemise. Salatsemine loob eeldusi põhjendamatu autoriteedistruktuuri laienemiseks. Eesti ühiskonda räsib korruptsioon, mida võib võrrelda vähktõvega. Selge see, et end mugavalt sisse seadnud ja oma jutu järgi aastaringselt, ilma ühegi puhkepäevata tohutult tööd rügavad (loe: mõnusalt aega veetvad) isikud ei ole nõus oma privileegidest vabatahtlikult loobuma. Rahvas saab neid sundida. Kui asjameestel häbitunnet pole, siis võib ju korraldada ka üldstreigi...

Olukorras, kus valedest kokku lapitud erakonnad on sunnitud päev päeva kõrval varjama oma küündimatust, ei saa kasu olla mitte mingisugustest analüüsikeskustest. Erakonna juhtkonnad, kes on usinalt vältinud asjatundjate sattumist riigiaparaati, peaksid esmalt rahvalt senise tegevuse tagajärgede eest vabandust paluma. Siis alles kujuneks neil moraalne õigus edasi arutamiseks. Olukorras, kus riigiametnikel on keelatud avalikult kuskil midagi rääkida, pole mingeid väljavaateid ausaks demokraatlikuks asjaajamiseks. Kõikjal on pea- ja muud sekretärid (loe: saladusehoidjad) kes otsustavad, mida võib ja peab rääkima „omadele“ ning nn lihtrahvale ja millest peab tingimata vait olema. Kõnelejateks ja kirjutajateks on võetud ametisse professionaalid, keda kutsutakse nüüd avalike suhete nõunikeks.

Valida on, kas vegeteerida edasi sügavalt korrumpeerunud ametnike ja nende teenistuses olevate nõunike ja saadikute poolt ette kirjutatud rada pidi või pühkida uuesti plats puhtaks ja luua regulatsioonisüsteem, mis on läbipaistev ja õiglane.

Jätkub homme.