Ülo Veldre: ERM – raha pärast seda ei teekski
Suvisel pööripäeval kiitis valitsus oma kabinetiistungil heaks 2013 – 2016 aastate eelarvestrateegia ning uute kinnisvarainvesteeringute objektilise kava. Maakeelde ümberpanduna sai teiste seas rohelise tule Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitamine Raadile.
Kahtlemata oli see kaua oodatud otsus – vahet pole, kas nii või naa – eelkõige andis see selguse, kuidas eluga edasi minna. Ometi tahab majandusekspert Heido Vitsur enda 5. juuli Delfi arvamuslooga aega tagasi kerida: „kas ehitame muuseumit või mälestusmärki?“ Vitsur ei vaidlusta ERM-i hoone vajalikkust, küll selle asukoha: „Hoolimata sellest, et ERMi ehitamine on rahvuslik ettevõtmine, mille puhul raha ei loeta, tuleb arvestada reaalse maailmaga.“ Paraku räägib majandusekspert vastuolulist juttu. Kuigi ta lähtub asjaolust, et tegu on objektiga, mille puhul raha ei loeta, soovitab ta justnimelt raha lugeda – nii koha- kui (ehitamise) ajavaliku osas.
Toodud näited Egiptuse püramiidide ehitamisest on küll muljetavaldavad, aga mitte ajakohased. Isegi, kui ERM-i uus hoone kujuneb mälestusmärgiks, siis mitte orjariigi valitsejatele, vaaraodele, isegi mitte tögamisi pea- või kultuuriministrile, vaid eesti rahvale.
Milline oleks õige koht?
Seejuures jätab majandusekspert mainimata, milline oleks siis õige koht ERM-i uue hoone rajamiseks. Kas Tallinna Raekoja plats või Viru (kaubandus)keskus kui Eesti enimkülastatavad paigad? Või suisa Tallinna Sadama vahetus ümbruses, kus laisad, aga rahakad kruiisituristid poetaksid ehk mõne mündid pärismaalaste pastelde ja vokkide vaatamise eest...
Fakt, et kaasajal ei paikne ka Mesopotaamia püramiidid kaubateede ristumiskohas, keset linnu, kus toimuksid rahvale vaatamiseks mõeldud protsessioonid. Fakt, et enamik eestlasi lendab ikka Hurghadasse või Sharm El Sheikhi puhkama ja lõbutsema ning vähesed neist võtavad ette kurnava bussireisi püramiidide manu. Paraku see ongi reaalsus, et ERM-ist ei saa maailmaimet ning äratasuvat turismiobjekti ühegi valemiga. Majandusekspert esitab küll küsimuse, aga jääb ka ise vastuse võlgu, milline oleks õige aeg ERM-i uue hoone rajamiseks.
Oma majast on muuseum unistanud selle rajamisest saadik ehk üle sajandi. Esmalt Tartu linna eraldatud ruumid Gildi tänaval, seejärel Raadi mõisas, siis Veski ja Aia (Vanemuise) tänavas on kõik olnud ajutised lahendused. Kuigi 1990ndate alguses jõuti planeeringuni Tartu kesklinnas ning arhitektuurikonkursini, jäi selle võitnud Põhja konn realiseerimata.
1996. aastal otsustas Riigikogu, et Eesti Rahva Muuseumi uus hoone valmib pärast Eesti Muusikaakadeemia ja Eesti Kunstimuuseumi valmimist. 1999. aastal tähistas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMA) enda 80. sünnipäeva uue hoone avamisega. Kunstimuuseumi (KUMU) hoone valmis 2005. aastal.
Projekti on korduvalt kohandatud
Rääkimata oma maja ootuses möödunud sajandist on juba 7 aastat õige aeg, et viia ellu rahvaesindajate poolt vormistatud otsus, milleks seni puudus konkreetne raha(eraldus). Muidugi, ka nüüd, mil viimaks raha „leiti“, võib järjekordselt küsida, kas aeg, koht ja projekt on õige või mille arvelt see raha tuleb. Paraku ei saa majanduseksperdi sellise lähenemisega nõustuda.
ERM-i uue hoone Raadile ehitamise konkursi võitnud projekti on korduvalt reaalsusega kohandatud – nii muuseumile sobivaks kui majanduslikult vähemkulukamaks. Ja sellist aega, mil eesti rahvas oleks nii rikas, et võiks valimatult ehitada suurobjekte, ei tule ilmselt kunagi.
Selles ongi demokraatliku valitsemise erinevus vaaraodele surnukambrite ehitamisest, et suurobjektide osas pannakse paika prioriteedid, mida järgitakse ka valitsuse vahetudes ja realiseeritakse siis kui rahakott võimaldab.
ERM-i uut hoonet ei ehitata teiste kultuuriobjektide arvelt, vaid ERM-i ehitust lükati aastaid edasi lootuses, et kratt toob vajaliku summa Euroopast ning aastaid on potentsiaalselt ERM-i ehituseks mõeldud oma raha teistele objektidele kulutatud. Nüüd on lõplikult selge – ERM-ist ei õnnestunud turismiobjekti ja Euroopale rehepappi teha. Ja olemegi tagasi alguses – tegemist ongi mälestusmärgiga Eesti rahvale, kes peab selle ise ka kinni maksma. Rahva esindajana tegi Riigikogu oma valiku 16 aastat tagasi, ERM-i kord jõudis kätte umbes 7 aastat tagasi ja valitsusel on aeg see otsus ellu viia – nii lihtne see ongi.
Pigem võiks vaidluse suunata tulevikku – kas ja mis järjekorras ehitada Estonia, rahvusringhäälingu või mõne kõrgkooli uus peahoone. Või vigade kordamise vältimiseks võiks vaielda sellegi üle, kuivõrd õigustavad end kolm Tallinna Sadamale ehitatud Muuga viadukti, Tallinn-Peterburi maantee kergliiklusviaduktidesse või Mäo liiklussõlme maetud miljonid.
Vitsur väidab: „Kui naftariigid kõrvale jätta, kehtib ülejäänud maades täna selline reegel – ei mingeid kulutusi, mis ei toeta majanduskasvu kõige efektiivsemal moel.“ Jäägu siinkohal esitamata konkreetsed näited mõneks EM-iks või OM-iks ehitatud suurobjektidest, ERM võrdlemata staadioni, pilvelõhkuja või muu säärase objektiga.
Sajand tagasi, aastatel 1911–1913 sai teoks 1909. aastal asutatud ERM-i fondide suurkogumise kõrgperiood. Seda ei tehtud raha pärast! Ka nüüd ei ehitata ERM-i uut hoonet majanduskasvu edendamiseks. ERM lihtsalt kuulub kategooriasse, mida raha pärast ei teekski, ja tänane valik on märksa proosalisem – kas ERM-ile ehitatakse uus hoone või mitte ... Kas keegi on eesti kultuuri säilitamise poolt või vastu!
(Autor on Tartu linnavolikogu liige, SDE.)
