Ülo Ormus (sünd. 1960): Balti kett

Oli 23.august 1989.aastal. Hommikul kell 6 sõitsin Türi lähedalt Kolu külast Koeru alevikku, et aidata kolida sealt üks perekond Karjakülla. Koli ja kolme inimese veokasti seadmine võttis oma aja, kuigi kiirustasin. Oli ju Balti inimketi päev!

Korraldajad olid maanteed Tallinnast Viljandi kaudu Vilniusesse iga mõne meetri tagant märgistanud kujundiga, mis kujutas endast haakristi ja sirbi-vasara sümbioosi. Eestis läbis kett vaid Harju, Rapla, Järva- ja Viljandi maakondasid. Kõigile ülejäänud maakondadele jagati teelõigud, kuhu nende rahvas pidi inimketti astuma. Kui kõige muuga olid korraldajad arvestanud, siis tohutut inimmassi korraldajad küll ei oodanud. Eestis oli bensiinikriis ja teedel sõitsid masinad vaid hädavajalikke sõite. Aga oh sa mu meie!

Kui lõuna paiku Mäekülla jõudsime, et Tartu — Tallinna maanteel Tallinna poole keerata, oli maanteel tropp ees. Paide poole tahtis keerata umbes 20 masinat, kuid esimesed olid oodanud juba üle tunni. Kupatasime siis kolikoorma otsast kolm meest maha, kes tõkestasid Tartu poolt tulijaid. Tartu maanteele saime ludinal. Maantee oli sõiduautosid ja busse paksult täis. Tallinna poolt Tartu suunas polnud ühtegi liiklejat!

Teokäigul jõudsime Pärnu — Rakvere tee ristmikule. Seal kasutasime vana taktikat. Sõidu käigus sain suhelda paljude sõidukijuhtidega — kellele oli koht määratud Türi-Särevere-Oisu, kellele Türi-Kolu-Rapla suunal. Rahvas oli juba närvis ja kardeti, et ei jõuta tipphetkeks määratud paika.

Kutsusin kõiki Rapla suunas kulgejaid endale Reopalust Väätsa suunas järgnema. Mäekülast Reopalusse jõudmine võttis aega üle viie tunni (ca 10 kilomeetrit). Suundusime inimtühjal metsadevahelisel otseteel Väätsa kaudu Roovere ristini Tallinn-Viljandi maanteel. Minu taga oli üle kahekümne autobussi ning hulga sõiduautosid. Jõudsime Looritsa raudtee ülesõidule. Osa rahvast hargnes siin laiali kuna tee oli inimtühi, osa busse sõitis Rapla poole.

Kulminatsioonini oli vaevalt pool tundi.

Oleksin pidanud kokkuleppe järgi olema Kolus oma kodu teeotsas koos abikaasa ja tütardega, kuid kartsin, et veel võib teel takistusi olla ja jäin paigale. Esialgu inimtühi paik kihas järsku inimestest! Joondusime teele üksteisele külg-külje kõrvale. Olime nii tihedalt, et tõstsime ruumi puudusel sõrmsoengus käed ülesse. Ümberringi olid raadiod krutitud Eesti Raadio lainele. Ootasime salasõna, mida kätest kinni hoides suust suhu Tallinnast Eesti piirini edasi kanda. Ja siis see sõna tuli, väljaöelduna Heinz Valgu ja Marju Lauristini suu läbi — VABADUS!

Selline ülev tunne oli, et tundsid kuidas otsaesine tõmbus külmaks ja juuksekarvad tõusid turri ning ülestõstetud käte jõud ulatus pilvepiiristki kaugemale. Sellist võimast ühtekuuluvuse tunnet peab iga inimene ise kogema. Tol hetkel oli lausa uskumatu, et juleti kõigi salajas ihatud sõnaga välja tulla.